Hetkel paistab roheline majandus siiski veel olevat üsna lapsekingades – pole päris selge, mis muutusi see täpselt kaasa toob, mis muutusi tuleks teha. Ott Pärna tõi välja, et praegu tundub roheline majandus rohkem kaasa toovat kulu kui tulu. Samas võrdles ta seda interneti ja mobiilide tulekuga, mis samuti algul olid kallid tehnoloogiad, kuid hiljem vallutasid kogu ühiskonna.
Probleemi muutuste elluviimisel nägi Madis Aben hoopiski inimloomuses, mis tahab tarbida niipalju kui võimalik ning mille muutmiseks ei pruugi uutest majandusmudelitest piisata. On teada, et kuigi Euroopas tootmine on muutumas efektiivsemaks ja rohelisemaks, nullib sealt tulevad kasud pidevalt kasvav tarbimine. Ühe lahendusena pakkus Madis Aben välja progresseeruva tarbimise maksustamist ehk teatud tarbimistaseme ületamisel lisatasude sisseseadmist.
Eesti kontekstis toodi välja, et suurt rolli mängib eeskuju. Rohelistumine on tihti nö kogu riigi lugu, millesse panustatakse kõrgema juhtimise tasandil. Ott Pärna arvas, et Eesti võiks ju olla esimene riik maailmas, kus valitsusasutustel on keskkonnasertifikaadid.
Kuidas sobituvad siia pilti teadlased ja ülikoolid? Kuna roheline majandus on niivõrd uus valdkond, on kindlasti vajalikud taustauuringud, aga ka võimalike uute ärimudelite arendamine ning testimine. Et roheline majandus tähendab ka aina enam keskkonna- ja majandusteaduste kokkupuudet, tuleks interdistsiplinaarsust arendada ka ülikoolide õppetöös.
Igatahes on igati tore näha, et just Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi poolt selline teema sai üles tõstetud, mis loodetavasti veel hulgaliselt arutelemist leiab.
Konverentsist tegi ülevaate ka Bioneer, mida saab lugeda siit.
Teema rahvusvahelist olulisust tõestab ka hiljutine ÜRO peasekretär Ban Ki-mooni avaldus Maailma Majandusfoorumi aastakoosolekul, mida saab lugeda siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar