22 märts 2011

Kuidas jõuavad tooted meieni ning kuhu nad pärast lähevad?

Tegemist oli siis "Mis on arengu mõte?" viienda ja eelviimase seminariga, mis toimus 8. märtsil. Hoolimata samale päevale langenud naistepäevast ning vastlapäevast, oli seminarile kogunenud rekordiliselt 36 inimest. Teemad olid ka meie igapäevaelu lähedalt puudutavad: toidutootmine ning jäätmemajandus. Kõnelejateks seekord Maaülikooli enda inimesed Sirli Pehme Mahekeskusest ning Mait Kriipsalu veemajanduse osakonnast. Arutelul hoidis silma peal Priit Pikk, kes samuti tegev Maaülikoolis, energiaklassi projektis.

Sirli rääkis toiduainetööstuse näitel elutsükli analüüsist ehk milline on ühe toote valmistamisel, kasutamisel ning "lagundamisel" tekkiv mõju keskkonnale ja inimestele. Seda teades saab ka muuta just seda osa protsessist, kus mõju kõige kahjulikum. Näiteks saime teada, et Fazeri šokolaadi valmistamisel on üllatuslikult kõige suurem mõju šokolaadipaberi kirjaks kasutatud kuldsel värvil. Toiduainetööstuses on globaalselt kõige suurem mõju endiselt põllumajandusel, ehk tooraine valmistamisel.

Mait alustas faktilise teadmisega, et tema jutu ajal ehk 20 min jooksul tarbitakse USAs keskmiselt nii palju alumiiniumpurigs jooke, kus metalli koguväärtuseks on umbkaudu 65 000 eurot. Jäätmed on tihti aga ühiskonnas sildistatud kui midagi halba ja räpast, kui samas on tegemist lihtsalt ressursiga valel ajal vales kohas. Kuna lõpuks on enamus ressursse piiratud, tuleb rääkida mitte vaid teise ringi kasutusest, vaid neljanda, viienda jne ringi kasutusest.

Arutelus tõstatus mitmeid küsimusi alates meie endi igapäevaküsimustest (kuhu neid jäätmeid siis ikkagi panna?) kuni kogu ühiskonda puudutavate teemadeni (taas jõudsime selleni, kuidas naised kipuvad olema paremad keskkonnasäästjad). Seminari kahte teemat kokku pannes oli üheks loogiliseks järelduseks, et kui me oma toiduga paremini ümber käime, on vähem survet põllumajandusel, läheb vähem toitu äraviskamisele ning on vähem muret ka jäätmekogustega.

Seekord otsustas üks osaleja, Gloria Niin enda seminaril tekkinud mõtted kirja panna, mille Maaülikooli lehes ka avaldasime. Seda võib lugeda siit.

Seminari ettekandeid saab alla laadida siit.

03 märts 2011

Arvutikomponentide pakenditest

Ülikoolis tekib iga IT alase ostuga kaks käitlemisprobleemi. Nimelt niipalju kui soetatakse uusi pakendatud kaupu, tuleb ka vanu seadmeid loodussõbralikult utiliseerida. Samuti tekib igast ostust kindlasti pappi, paberit, CD-plaate, plastikut ja penoplasti laadseid pehmendusi, mis kõik tuleb sorteerida ja suunata taaskasutusse.

IKT osakond on arvestanud arvutite riigihankel nõudega, et soetatavad arvutid ja monitorid peavad vastama EPEAT Gold keskkonnaalasele standardile, kuid vajadusel on ka erandid võimalikud.

Seoses arvutite papp-pakendite utiliseerimisega jäi silma kaks võimalust nende taaskasutuseks.

Sel nädalal Hannoveris toimuval tehnoloogiamessil CeBIT 2011  tutvustas arvutikomponentide suurtootja ASUS uudset ideed pakendite taaskasutuseks. Nimelt on võimalik papist pakend kasutusele võtta selliselt, et sinna sisse oleks võimalik arvuti monteerida.

Kindlasti kasutaks sellist võimalust IT entusiastid, kes soovivad ise arvuti kokku panna.

Vaadake ka sellekohast videoklippi:



Teise huvitava võimalusena saab tugevamast papist teha sülearvutile ergonoomilise toe, mis tõstaks ekraani sobivale kõrgusele. Taolised tooted on ka tootmises, väike võrldus:
JellyFish

01 märts 2011

Keelest, meediast ja maailmavaatest

22. veebruaril toimunud neljandal seminaril sarjast „Mis on arengu mõte“ räägiti kuidas kultuur mõjutab meie maailmavaadet keele ja meedia kaudu. Oma mõtteid jagasid Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi doktorant Maie Kiisel. Hilisemat arutelu juhtis ajakirja "Tarkade Klubi" peatoimetaja Arko Olesk.

Maie Kiisel rääkis oma ettekandes meediast kui keskkonnateadvuse kujundajast. Meedia on pidevas muutumises, tal ei ole kindalt nägemust, mida ta tahab saavutada. Meedia on justkui mosaiik, uustsõnu kasutades saame tänapäeval rääkida isegi kärgmeediast. Keskkonnaküsimuste käsitlemisel meedias võib täheldada kahte haripunkti: 1980.a. lõpp ja 2000.a. keskpaik. Kui esimese perioodi ajal keskenduti riskidele, et mis võib juhtuda, siis teisel perioodil keskenduti juba olemasolevatele probleemidele ja kriisidele ning nende tagajärgede likvideerimisele.

Urmas Sutrop jagas oma mõtteid ja tutvustas erinevaid hüpoteese keele ja kultuuri seosest. Kas keelel, kultuuril ja rassil on omavahel mingi seos? Kas keel tagab ühtse kultuuri? Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed on maailmas küllalt sarnased, ükskõik mis keelt nad kõnelevad. Aga keel mõjutab natukene ikkagi mõtlemist. Ka Juri Lotman ja Uku Masing on väitnud, et keel mõjutab kultuuri ja selle tajumist.

Seminari lõppedes jäid meelde järgmised mõtted:
· Keele muutumine ei mõjuta kultuuri, pigem mõjutab seda meedia.
· Meedias tuleb uuesti käsitlemisele lihtsalt ilus loodus.
· Informatsiooni hulk on liiga suur, liike on palju ja kõike ei ole võimalik meelde jätta. Meie esivanemad teadsid rohkem liike kui tänapäeva Euroopa lapsed.
· Liigid ei kao, kaob sõnavara.