Juuni lõpus toimus Rio
de Janeiros ÜRO Maa tippkohtumine, tuntud ka kui Rio+20. Kohtumise lõpuks olid vabakonna esindajad pettunud rohkem kui kunagi varem, kuna vastuvõetud deklaratsiooni sisu oli
nõrk ning ilma siduvate eesmärkideta. Üles on kerkinud küsimus: kas valitsused
üldse suudavad vajalike muutusteni jõuda? Samuti kohtumisel viibiv Rainer
Nõlvak esitas sarnase küsimuse: kes siis juhivad muutust? Ning käis
välja mõtte, mida praeguseks võib pidada peamiseks Rio+20 järelmõtteks: ehk on selleks
aktiivsed ja konstruktiivsed kodanike ühendused.
Ammu on räägitud vajadusest muuta
tarbimisühiskonna-mõtteviisi. See tähendabki, et me peaksime vähem iseendid
defineerima kui tarbijaid. Ökosüsteemid pole vaid teenusepakkujad ning
loodusressursid vaid tooraine. Tarbijal on vaid õigused, kodanikul aga ka
kohustused. Nagu kirjutab Tarmo Jüristo Memokraadi blogis, tuleb lakata
nägemast ka riigiasutusi kui teenusepakkujat ja iseennast kui passiivset
tarbijat. Nii Rainer kui Tarmo nõustuvad, et uues võrgustiku-põhises ühiskonnas
just kodanikud (valitsuste ja ettevõtjatega koostöös) neid muutusi läbi viia
saavadki.
Kuidas seostub see Maaülikooliga?
Mis on siit kaasa saanud tänavused lõpetanud? Sel kevadel ka ise esmakordselt
õppejõu rollis olles olen kas üksi jäänud mõtisklema või sattunud tudengitega
õpetamise teemal arutlema. Ning olen jäänud pidama ühele olulisele asjaoluline,
nimelt loenguruumides valitsev vaikus (see ei ole nii muidugi igal pool). Pean
siin silmas seda kuivõrd vähe toimub dialoogi ja arutelusid õppejõudude ja
tudengite vahel, kui vähe tudengid küsivad loengus küsimusi. Tudengitelt olen
saanud põhjenduseks: pole harjunud küsima. Või siis: ega õppejõud ei paista
tahtvatki, et ma tema käest midagi küsin. Eks muidugi on ka vastupidist, kus
juttu võib olla palju, kuid vaid kriitikana, mis ilma konstruktiivsuseta pole
midagi paremat. Kas ehk siin see passiivne tarbija välja kujunebki?
Jättes kõrvale argumendi, et
väärtused ja käitumine kujunevad välja enne ülikooli jõudmist, soovin lihtsalt
korraks pöörata tähelepanu ülikooli rollile aktiivsete kodanike kujundamisel.
See pole mitte ainult teadmiste ja oskuste andmine meie fookusvaldkondadest,
vaid ka õppijate ärgitamine ise muutusi ellu viima, küsimusi esitama, lahendusi
pakkuma. Ehk siis nii õppejõud kui tudengid – suhelge omavahel rohkem, kuidas
muidu uued ideed ja teadmised sünnivad :)
