03 juuni 2011

Tudengilt tudengile - kirbuturg

Kirbuturud ja täikad on taas aina enam pidama hakatud. Lisaks huvitavatele ja omapärastele leidudele on see ka osa rohelisest mõtteviisist taaskasutuse näol.

Meie üliõpilasesindus otsustas ka pidada maha tudengi kirbuturu ning 24.mail 2011 see ka teoks sai. Et mõtte vastu on huvi tundnud ka õppejõud, siis ei jää see kindlasti meie viimaseks kirbuturuks! Siin aga väike ülevaade toimunust üliõpilasesinduse liikme Gristin Rebase poolt:

Mõte teha kirbuturg tuli esinduses suurpuhastust tehes. Laura Karu oli see, kellega sai arutatud, et kui me peaks ühiselamust välja kolima, on meil meeletult asju, mida aasta jooksul oleme soetanud, aga tegelikult neid ei vaja. „Aga korraldame aiamüügi!“ tuli mõttevälgatus. Läbiarutatud, rääkisime asjast kohe Marilile, kes loomulikult meiega nõus oli. Kuna tol hetkel oli palju tegemist Kevadpäevadega, vaibus teema aiamüügist (hilisema nimega kirbuturust) mõneks nädalaks, kuni Marili koosolekul küsis: „Teeme kirbuturu?“. Toimkond oli sellega kohe nõus, eks meil kõigil on asju, mida me ei vaja, aga äkki kellegile need asjad meeldiksid. Mõeldud, tehtud – kes mõtles välja reklaamteksti, kes rääkis ühiselamu majandusjuhataja Karl Zeigoga, et üldse luba saada selleks, kes käis välja ideid kõige selle korraldamiseks, kes tegeles plakatitega.
23.mai – Istusin parasjagu esinduses, kui Marili koos Karl Zeigo ja veel kellegagi suure hunniku asju taharuumi viis. Lisaks sellele, et Zeigo kirbuturu mõtte heaks kiitis, pakkus ta sinna erinevaid ühiselamutesse jäetud asju, sealhulgas raamatuid, nõusid ja tekke.
24.mai – Tavai, hakkame asju välja vedama! Lisaks müügiks minevatele asjadele, tõime välja muusikakeskuse, et ikka meeleolu luua. Kuigi müüjaid polnud palju (esinduse inimesed ning üks veterinaarmeditsiini tudeng), võib lugeda kirbuturu igati kordaläinud ürituseks, sest tegelikult me tegime seda ju alles esimest korda
J Kuna keegi ei tundnud huvi tekkide-patjade vastu, mis ühiselamutest meile toodi, viidi need loomade varjupaika, kus neid hädasti tarvis on.
Kokkuvõtvalt võin ma öelda, et kirbuturust peaks saama püsiv traditsioon Maaülikoolis. Inimeselt inimesele, tudengilt tudengile – ära viska terveid, teistele vajalikke asju prügikasti, vaid vii nad kas taaskasutuskeskusesse või hoia järgmise aasta kirbuturuks! Ja see käib ka õppematerjalide kohta, milleks visata ära hunnik pabereid, vihikuid ja raamatuid, kui need saab müüa/annetada noorematele tudengitele!
Kohtumiseni järgmisel aastal!