20. oktoobril korraldasime taaskord avaliku rohelise filmiõhtu - "Meie toidame maailma", millele eelnes ka eestimaiste mahetoodete degusteerimine.
Ligi sadakond huvilist sai mekkida müsli-šokolaadi, vaarikakrõpse, juustu, porgandit, toskaana ürtidega dipikastest ja palju muud. Filmis võis näha aga hoopis vastupidiseid asju - toidu transportimist ühest maailma nurgast teise ja masstootmist, kus kvaliteet ja maitse on kõige vähemtähtsad. Kui vähe me tegelikult teame millistes tingimustes kasvavad meie tomatid ning milline on selle mõju kohalikule keskkonnale. Kuidas maailma toidutööstus on kujunenud nii, et samal ajal, kui kuskil toimub raiskamine ja kuskil valitseb nälg.Film tõstatas küsimuse, mida sellise ebavõrdse olukorraga teha ning jättis vastamise vaatajale.
Nii filmile järgnenud arutelus koos Are Selge (EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi õppedirektor) ja Sirli Pehmega (EMÜ Mahekeskuse juhataja) tõstatigi küsimusi küll tarbijate, küll valitsuste rollist. Ning leiti, et oma osa on kõigil. Ka ülikoolidel, kelle ülesanne on töötada välja uusi tehnoloogiad ja luua teadmisi, mis rohkem arvestaks kogu tootmisprotsessiga kaasnevaid mõjusid ning püüaks neid leevendada. Ning oleks sellega ühiskonnas eeskujuks ja suunajaks.
Igalühel pole teha aga muud, kui mõelda oma tarbimisotsuste üle. Kas teie näiteks teadsite, et juba mõnda aega tegutseb Tartus toidu kogukond, kes suhtleb lähipiirkondade väiketalunikega ning tellib osa oma toitu neilt?
