Kogukonnaaed ülikoolis?

Mitmetes rohelistes ülikoolides välismaal on olemas nn kogukonnaaiad (näiteks Cantebury ülikool Uus-Meremaal), kus suures osas tudengite initsiatiivil kasvatatakse erinevaid juurvilju ja maitsetaimi, mida kasutatakse isegi ülikooli sööklates. Teisalt kompostitakse seal ka orgaanilisi jäätmeid, mida siis väetisena aias kasutatakse. Kas midagi sellist võiks ja saaks eksisteerida ka Maaülikoolis?

Kardi Karp, aianduse professor:

Mõte on hea. Meil oli kunagi arutlusel midagi näidisaedade sarnast. Tekivad aga mitmed probleemid: tudengitel lõpeb mais õppetöö. Teine kursus on praktikal, kolmas kursus juba lõpetanud. Õppejõud on kevadel seotud lõpetamistega, suvel katsetöödega. Lisaks tuleks ala valvate, et ei lõhutaks ja varastataks. Kui mingeid mõtteid aga liigub veel, oleks huvi kaasa lüüa küll.

Tuuli Teppo ja Martin Tishler, EMÜ Keskkonnaakaitse Üliõpilaste Selts:

Idee on muidugi hea, eriti kui seda siduda õppetööga (läbi praktika paremini õpitu omandamine, lõputöö-teemad, katsed). Probleemiks on ilmselt tõesti aia hooldamine suvisel ajal, sest siis on paljud kas praktikal või Tartust ära.

Muidugi oleks huvitav kasvatada midagi, mis läheks kasutusse ülikooli kohvikutes, see annaks ka toidule kvaliteeti juurde. Neil, kellel maakodu pole ja ühiselamutes elavatel tudengitel oleks vast rohkem huvi ka iseendale midagi kasvatada.

--

TTÜ Säästva Arengu Klubi lõi sel kevadel ülikoolilinnakusse oma kogukonnaaia, kus mullaga täidetud kastides kasvatati erinevaid vilju.

Tõnu Tamm, TTÜ Säästva Arengu Klubi:

Idee oli teha konteiner-aed, mida saab vajadusel kokku panna. Suurem osa ajast kuluski materjalide transpordile ja ehitamisele, külv/koristus/hooldus oli selle kõrval lihtne. Aiatiimis osales kokku 8 aednikku oma peredega, kõik olid TTÜ’ga seotud tudengid, doktorandid ja/või töötajad. Aktiivne aeg oli kuni juulini, siis tekkis väike paus ja umbrohi. Saagist osa läks suve jooksul kaduma, kuid kõrvitsad, salatid, herned, porgandid said ikka omanikud endale, pluss mõned päevalilled ja kartulid (kusjuures me ise kartulit ei külvanud). Projekt sai teost peamiselt entusiasmi toel ja TTÜ minimaalse toega. Praeguseks on ka uusi huvilisi ning plaanime aiapidamist jätkata.

Rohkem infot facebooki grupist „Tipi kogukonnaaed“. Seega häid näiteid on ja ehk saab mõte ka meil millalgi teoks.

Head tavad ülikooli juuubeliüritustel

Ka eelmises postituses viitasin rohelise ülikooli headele tavadele. Seekord toongi mõned näited sellest, mis hakkasid silma Maaülikooli juubeli puhuks korraldatud tulevikukonverentsil.
Kõige suurema kiituse pälvis toitlustus. Laua katsid Kolme Sõsara Hõrgutised, Setomaalt pärit väikeettevõte, kes pakkusid isetehtud leiba ja muud head-paremat. Toidud olid tehtud võimalikult suures osas kohalikust ja hooajalisest toorainest, nõudest olid kasutusel vanaaegsed roosimustrilised teetassid ning veeklaasid ning plastmassist ühekordsed lusikad olid asendatud puidust lusikatega. Teistest aspektidest võibolla osadele väikse detailina tundunud lava dekoratsioonides oli kasutatud kasvuhoonelillede asemel kasutatud kodumaiseid kuuseoksi ning viljavihke.
Mida tähendab see rohelisema ülikooli valguses? Väikeettevõtte teenuste kasutamine panustab piirkondlikku majandusarengusse, kohalike toorainete ja taimeliikide ning biolagunevate materjalide kasutamine on kasulikum loodusele ning nn vanade nõude kasutamine on lisaks taaskasutusele lihtsalt mõnusalt nostalgiahõnguline.

Kui kellelgi on veel näiteid heade tavade kasutamisest ülikooli tegemistes, võib neist julgelt ikka teada anda.

Kuidas panna inimesi targemalt käituma?

Mai lõpus peetud Euroopa rohelise nädala seekordseks teemaks oli ressursside efektiivne kasutus. Lisaks huvitavatele ja inforikastele sessioonidele jäid mulle silma Euroopa Komisjoni poolt tehtud väiksed nõuande sildid, mida igalpool seintel näha võis.















Sildid kutsusid osalejaid üles mõtlema oma ressursikasutuse peale just seal samal konverentsil. Ära võta trükitud brozüüri, kui saaksid seda lugeda online-versioonis, ära võta taldrikule rohkem toitu kui jõuad ära süüa, jne. Ülalolev tekst näiteks tänab osalejat, et on registreerunud ja ka kohale tulnud, mis tähendab, et ära ei tule visata tema jaoks mõeldud toitu ja materjale. Ülejäänud siltide pilte saab näha siit.

Maaülikooliski sai aasta algul kirja pandud meie sündmuste korraldamise head tavad. Miks mitte kasutada neid koos sarnaste siltidega, mis ka osalejatele meelde tuletavad olla keskkonna suhtes arvestavam.

Teine väga hea visuaalne näide oli fotonäitus "Measure for measure, daily food - daily garbage". Kõrvuti oli pildistatud igapäevaseid toidukordi koos neist ülejäänud toidupakendite ehk prügiga. Lihtne viis näidata meie käitumise tagajärgi. Ning hea materjal miks mitte loenguski kasutamiseks.
---
Euroopa Komisjoni poolt korraldatav roheline nädal (Green Week) on traditsiooniline kevadüritus Brüsselis. Üle 40 erineva paneelsessiooni, 50 organisatsiooni ja firmaga messiala ning mitu tuhat osalejat 4 päeva jooksul. Igal aastal on käsitlusel erinev teema. Rohelisel nädalal osalemine on EL kodanikele tasuta.

Tudengilt tudengile - kirbuturg

Kirbuturud ja täikad on taas aina enam pidama hakatud. Lisaks huvitavatele ja omapärastele leidudele on see ka osa rohelisest mõtteviisist taaskasutuse näol.

Meie üliõpilasesindus otsustas ka pidada maha tudengi kirbuturu ning 24.mail 2011 see ka teoks sai. Et mõtte vastu on huvi tundnud ka õppejõud, siis ei jää see kindlasti meie viimaseks kirbuturuks! Siin aga väike ülevaade toimunust üliõpilasesinduse liikme Gristin Rebase poolt:

Mõte teha kirbuturg tuli esinduses suurpuhastust tehes. Laura Karu oli see, kellega sai arutatud, et kui me peaks ühiselamust välja kolima, on meil meeletult asju, mida aasta jooksul oleme soetanud, aga tegelikult neid ei vaja. „Aga korraldame aiamüügi!“ tuli mõttevälgatus. Läbiarutatud, rääkisime asjast kohe Marilile, kes loomulikult meiega nõus oli. Kuna tol hetkel oli palju tegemist Kevadpäevadega, vaibus teema aiamüügist (hilisema nimega kirbuturust) mõneks nädalaks, kuni Marili koosolekul küsis: „Teeme kirbuturu?“. Toimkond oli sellega kohe nõus, eks meil kõigil on asju, mida me ei vaja, aga äkki kellegile need asjad meeldiksid. Mõeldud, tehtud – kes mõtles välja reklaamteksti, kes rääkis ühiselamu majandusjuhataja Karl Zeigoga, et üldse luba saada selleks, kes käis välja ideid kõige selle korraldamiseks, kes tegeles plakatitega.
23.mai – Istusin parasjagu esinduses, kui Marili koos Karl Zeigo ja veel kellegagi suure hunniku asju taharuumi viis. Lisaks sellele, et Zeigo kirbuturu mõtte heaks kiitis, pakkus ta sinna erinevaid ühiselamutesse jäetud asju, sealhulgas raamatuid, nõusid ja tekke.
24.mai – Tavai, hakkame asju välja vedama! Lisaks müügiks minevatele asjadele, tõime välja muusikakeskuse, et ikka meeleolu luua. Kuigi müüjaid polnud palju (esinduse inimesed ning üks veterinaarmeditsiini tudeng), võib lugeda kirbuturu igati kordaläinud ürituseks, sest tegelikult me tegime seda ju alles esimest kordaJ Kuna keegi ei tundnud huvi tekkide-patjade vastu, mis ühiselamutest meile toodi, viidi need loomade varjupaika, kus neid hädasti tarvis on.
Kokkuvõtvalt võin ma öelda, et kirbuturust peaks saama püsiv traditsioon Maaülikoolis. Inimeselt inimesele, tudengilt tudengile – ära viska terveid, teistele vajalikke asju prügikasti, vaid vii nad kas taaskasutuskeskusesse või hoia järgmise aasta kirbuturuks! Ja see käib ka õppematerjalide kohta, milleks visata ära hunnik pabereid, vihikuid ja raamatuid, kui need saab müüa/annetada noorematele tudengitele!
Kohtumiseni järgmisel aastal!

Kuidas kergemalt liigelda?

18. mail 2011 pidasime Maaülikooli rattapäeva. Selleks puhuks oli Eesti Roheline Liikumine ning Kicbike toonud vaatamiseks ja proovimiseks kohale hulga erinevaid rattaid. Juurde sai teed-kohvi juua ja juttu puhuda rattaliikluse teemal.

Näiteks (taas)avastasid paljud kohaletulnud enda jaoks tõukeratta.

Tuleb välja, et on sobilikke tõukerattaid nii linnas kui maastikul liikumiseks, väga mugav on nendega liigelda ka EMÜ linnakus ning miks mitte ka Metsamaja pikkades koridorides :P

Sai näha ka lapseistmetaga ratast ning kokkupakitavat ratast. Kõige rohkem paistas meeldivat aga elektriratas, millele sai vaid paari pedaalilöögiga mõnusa kiirenduse anda.

Oli tore näha Maaülikooli tudengeid ja töötajaid rattaid uudistamas ning Metsamaja parklas tiirutamas. Loodetavasti saadi natuke ka nõu ning julgust, et isegi rohkem rattaga ringi liigelda.

Kevad on roheline

Kevad on ametlikult lõpuks käes. Sellest annavad märku ka Metsamaja kõrval tärkavad krookused, mis said istutatud 2009. aasta oktoobris rohelise nädala raames. Eelmise kevade jätsid lilled vahele, kuid vahepeal ilusad asjad võtavadki aega väljatulekuks :)

Pandipakendite kogumisest Metsamajas

Tänase seisuga on kohviku juures asuv pandipakendite kast 2/3 täis.
Võrreldes eelmise aasta lõpuga on kogumine hoo sisse saanud.

Homme saavad kokku kaks KÜSi neidu, kes mängivad paberil läbi,
milline võiks üks korralik kogumiskast olla.

Kast meistertatakse võrgust. Sarnase teostusega nagu pildil.

Kuidas jõuavad tooted meieni ning kuhu nad pärast lähevad?

Tegemist oli siis "Mis on arengu mõte?" viienda ja eelviimase seminariga, mis toimus 8. märtsil. Hoolimata samale päevale langenud naistepäevast ning vastlapäevast, oli seminarile kogunenud rekordiliselt 36 inimest. Teemad olid ka meie igapäevaelu lähedalt puudutavad: toidutootmine ning jäätmemajandus. Kõnelejateks seekord Maaülikooli enda inimesed Sirli Pehme Mahekeskusest ning Mait Kriipsalu veemajanduse osakonnast. Arutelul hoidis silma peal Priit Pikk, kes samuti tegev Maaülikoolis, energiaklassi projektis.

Sirli rääkis toiduainetööstuse näitel elutsükli analüüsist ehk milline on ühe toote valmistamisel, kasutamisel ning "lagundamisel" tekkiv mõju keskkonnale ja inimestele. Seda teades saab ka muuta just seda osa protsessist, kus mõju kõige kahjulikum. Näiteks saime teada, et Fazeri šokolaadi valmistamisel on üllatuslikult kõige suurem mõju šokolaadipaberi kirjaks kasutatud kuldsel värvil. Toiduainetööstuses on globaalselt kõige suurem mõju endiselt põllumajandusel, ehk tooraine valmistamisel.

Mait alustas faktilise teadmisega, et tema jutu ajal ehk 20 min jooksul tarbitakse USAs keskmiselt nii palju alumiiniumpurigs jooke, kus metalli koguväärtuseks on umbkaudu 65 000 eurot. Jäätmed on tihti aga ühiskonnas sildistatud kui midagi halba ja räpast, kui samas on tegemist lihtsalt ressursiga valel ajal vales kohas. Kuna lõpuks on enamus ressursse piiratud, tuleb rääkida mitte vaid teise ringi kasutusest, vaid neljanda, viienda jne ringi kasutusest.

Arutelus tõstatus mitmeid küsimusi alates meie endi igapäevaküsimustest (kuhu neid jäätmeid siis ikkagi panna?) kuni kogu ühiskonda puudutavate teemadeni (taas jõudsime selleni, kuidas naised kipuvad olema paremad keskkonnasäästjad). Seminari kahte teemat kokku pannes oli üheks loogiliseks järelduseks, et kui me oma toiduga paremini ümber käime, on vähem survet põllumajandusel, läheb vähem toitu äraviskamisele ning on vähem muret ka jäätmekogustega.

Seekord otsustas üks osaleja, Gloria Niin enda seminaril tekkinud mõtted kirja panna, mille Maaülikooli lehes ka avaldasime. Seda võib lugeda siit.

Seminari ettekandeid saab alla laadida siit.

Arvutikomponentide pakenditest

Ülikoolis tekib iga IT alase ostuga kaks käitlemisprobleemi. Nimelt niipalju kui soetatakse uusi pakendatud kaupu, tuleb ka vanu seadmeid loodussõbralikult utiliseerida. Samuti tekib igast ostust kindlasti pappi, paberit, CD-plaate, plastikut ja penoplasti laadseid pehmendusi, mis kõik tuleb sorteerida ja suunata taaskasutusse.

IKT osakond on arvestanud arvutite riigihankel nõudega, et soetatavad arvutid ja monitorid peavad vastama EPEAT Gold keskkonnaalasele standardile, kuid vajadusel on ka erandid võimalikud.

Seoses arvutite papp-pakendite utiliseerimisega jäi silma kaks võimalust nende taaskasutuseks.

Sel nädalal Hannoveris toimuval tehnoloogiamessil CeBIT 2011  tutvustas arvutikomponentide suurtootja ASUS uudset ideed pakendite taaskasutuseks. Nimelt on võimalik papist pakend kasutusele võtta selliselt, et sinna sisse oleks võimalik arvuti monteerida.

Kindlasti kasutaks sellist võimalust IT entusiastid, kes soovivad ise arvuti kokku panna.

Vaadake ka sellekohast videoklippi:



Teise huvitava võimalusena saab tugevamast papist teha sülearvutile ergonoomilise toe, mis tõstaks ekraani sobivale kõrgusele. Taolised tooted on ka tootmises, väike võrldus:

JellyFish

Vastav õpetus: http://www.instructables.com/id/Make-a-Laptop-Stand-from-Cardboard-The-Quick-and/

Keelest, meediast ja maailmavaatest

22. veebruaril toimunud neljandal seminaril sarjast „Mis on arengu mõte“ räägiti kuidas kultuur mõjutab meie maailmavaadet keele ja meedia kaudu. Oma mõtteid jagasid Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi doktorant Maie Kiisel. Hilisemat arutelu juhtis ajakirja "Tarkade Klubi" peatoimetaja Arko Olesk.

Maie Kiisel rääkis oma ettekandes meediast kui keskkonnateadvuse kujundajast. Meedia on pidevas muutumises, tal ei ole kindalt nägemust, mida ta tahab saavutada. Meedia on justkui mosaiik, uustsõnu kasutades saame tänapäeval rääkida isegi kärgmeediast. Keskkonnaküsimuste käsitlemisel meedias võib täheldada kahte haripunkti: 1980.a. lõpp ja 2000.a. keskpaik. Kui esimese perioodi ajal keskenduti riskidele, et mis võib juhtuda, siis teisel perioodil keskenduti juba olemasolevatele probleemidele ja kriisidele ning nende tagajärgede likvideerimisele.

Urmas Sutrop jagas oma mõtteid ja tutvustas erinevaid hüpoteese keele ja kultuuri seosest. Kas keelel, kultuuril ja rassil on omavahel mingi seos? Kas keel tagab ühtse kultuuri? Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed on maailmas küllalt sarnased, ükskõik mis keelt nad kõnelevad. Aga keel mõjutab natukene ikkagi mõtlemist. Ka Juri Lotman ja Uku Masing on väitnud, et keel mõjutab kultuuri ja selle tajumist.

Seminari lõppedes jäid meelde järgmised mõtted:
· Keele muutumine ei mõjuta kultuuri, pigem mõjutab seda meedia.
· Meedias tuleb uuesti käsitlemisele lihtsalt ilus loodus.
· Informatsiooni hulk on liiga suur, liike on palju ja kõike ei ole võimalik meelde jätta. Meie esivanemad teadsid rohkem liike kui tänapäeva Euroopa lapsed.
· Liigid ei kao, kaob sõnavara.

Seminarisari jätkub: majandusmehhanismidest inimloomuseni

Pärast kahekuist pausi sai taas käima lükatud seminarisari "Mis on arengu mõte?", 8. veebruaril oli teemaks majandus. Külas olid TÜ rahvusvahelise ettevõtluse vanemteadur Tõnu Roolaht ning sotsiaalne ettevõtja Riinu Lepa.

Tõnu avas seminari praeguse nn säästvale arengule suunatud majanduse probleemide väljatoomisega. Paljuski on see hetkel siiski pigem saastav kui säästev: keskkonnakoormus on globaalsel skaalal vaid vahetanud asukohta ning tehnoloogia areng soodustab, mitte ei kahanda tarbimist. Välja sai toodud juba varemgi seminaridel esinenud mõtted inimloomuse nõrkustest ning lühikese perspektiivis mõtlemisest.
Kui tavaliselt on säästvat arengut vaadeldud võrdse kolme sambana, siis Tõnu andis sellele hoopis parema selgituse, mida saab näha siit:

Riinu püüdis olukorda tuua positiivsust, rääkides alternatiividest. Ta tõi välja olemasoleva majandussüsteemi olemuslikud vead (loodusressursside piiratusega mitte-arvestamine, ebvõrdsuse tekitamine) ning rääkis arengu erinevast defineerimisest. Näiteks tõi ta Steady State Economy liikumise, kus eesmärgiks pole mitte kasv, vaid tasakaaluseisund. Ka oli Riinu pigem seda usku, et inimloomuses on võime see muutus läbi teha.

Ettekannetele järgnenud arutelu oli toredalt hoogne: kuulajatel oli palju küsimusi ning kommentaare. Üheks olulisemaks küsimuseks oli ehk see, kuidas sellele uuele, tõeliselt jätkusuutlikule arengutasemele jõuda? Üheks võimaluseks pakuti olemasoleva süsteemi kokkukukkumist, kui lihtsalt olukord nõuab muutusi tegema. Juttu tuli ka uute väärtuste tekkest ja kujundamisest. Keskseks dilemmaks nii kuulajate kui ettekandjate seas jäi endiselt inimloomus - regulatsioonid vs vabast tahtest tulevad muutused, mis viis taaskord ka hariduse teema juurde. Ühtset lihtsat lahendust me küll ei leidnud, kuid tekkis palju mõtteid järgmiseks seminariks, kus teemaks on keele ja meedia mõju meie väärtushinnangute kujundajana.

Seminari ettekandeid saab näha siit. Nii toimunud kui tulevate seminaride kohta saab täiendavat infot ikka siit.

Austraalias esimene pudelivee-vaba ülikool

Seekord jagame infot algatuse kohta ühes Austraalia ülikoolis.

Canberra ülikooli asekantsler tegi 21. jaanuaril teatavaks, et nende ülikool lõpetab pudelivee müügi alates maailma veepäevast (22. märts 2011). Mõte sai alguse tudengite algatusest, millega liitus kohalik keskkonna-aktiivgrupp ning mida asus toetama ka ülikooli administratsioon. Projekti eesmärgiks on muuta Canberra ülikool Austraalia esimeseks ülikooliks, kus ei tarbita pudelivett.

Ülikooli keskkonnaklubi esindaja Greg Stewart, kes oli üks idee algatajatest kursuseprojekti raames, ütles, et nende esialge lootus oli alustada pudelivaba päeva tähistamisega, kuid tänu ülikooli sellisele toetusele on võimalik tõeliselt midagi muuta.

On arvutatud, et Canberra ülikool tarbib praegu umbes 143 000 pudelit vett. Selle koguse vähendamiseks rakendatakse järgnevaid meetmeid:

1) nn vee mullitajad ja pudelitäitmise jaamad, mille jaoks on saadud rahastus kohalikelt valitsusasutustelt. Sarnased automaadid pandi 2009. aastal üles Bundanooni linna, mis on Austraalia esimene pudelivee-vaba linn.

2) müügiautomaadid, kus saab oma pudelit täita vastavalt tarbija soovile filtreeritud, gaasita, gaseeritud või maitsestatud kraaniveega. Selle asemel, et maksta pudelivee eest $ 2,50 või $ 3, saab oma pudeli täita $ 1 eest, ning gaseeritud vee $ 3,50 asemel $ 1,50 eest.

3) taaskasutatavad pudelid (erinevas hinnaklassis ja kvaliteediga), mida müüakse pudelitäitmise jaamade ja müügiautomaatide juures ülikoolilinnakus.

Ülikooli esindajad on uhked, et saavad olla kõrghariduse sektoris esirinnas pudelivee kasutamise vähendamises. Ülikooli asekanstler, prof Stephen Parkeri sõnul läheb vaid 43% plastikpudelitest taaskasutusse. „Meil on piisavalt palju värsket, puhast, tasuta vett linnakus saadaval, pole mingit põhjust, miks peaksime laskma oma tudengitel ja töötajatel laskma panustada pudelivee kasutusest tulenevasse keskkonnakahjusse.“

Kogu uudist saab inglise keeles lugeda siit.

Eestiski on piisavalt puhast vett veel saadaval, kas jõuame ka kunagi Austraalia ülikoolile järele?

Mõtteid rohelise majanduse konverentsilt

28.-29. jaanuaril toimus Narvas Eesti Majandusteaduse Seltsi aastakonverents, kus seekord oli fookuses roheline majandus. Minul oli tore võimalus modereerida paneeldiskussiooni just sellel teemal ning uurida mida arvavad asjast Ott Pärna Eesti Arengufondist, Ando Leppiman Eesti Energiast ning Madis Aben Rahandusministeeriumist.

Hetkel paistab roheline majandus siiski veel olevat üsna lapsekingades – pole päris selge, mis muutusi see täpselt kaasa toob, mis muutusi tuleks teha. Ott Pärna tõi välja, et praegu tundub roheline majandus rohkem kaasa toovat kulu kui tulu. Samas võrdles ta seda interneti ja mobiilide tulekuga, mis samuti algul olid kallid tehnoloogiad, kuid hiljem vallutasid kogu ühiskonna.

Probleemi muutuste elluviimisel nägi Madis Aben hoopiski inimloomuses, mis tahab tarbida niipalju kui võimalik ning mille muutmiseks ei pruugi uutest majandusmudelitest piisata. On teada, et kuigi Euroopas tootmine on muutumas efektiivsemaks ja rohelisemaks, nullib sealt tulevad kasud pidevalt kasvav tarbimine. Ühe lahendusena pakkus Madis Aben välja progresseeruva tarbimise maksustamist ehk teatud tarbimistaseme ületamisel lisatasude sisseseadmist.

Eesti kontekstis toodi välja, et suurt rolli mängib eeskuju. Rohelistumine on tihti nö kogu riigi lugu, millesse panustatakse kõrgema juhtimise tasandil. Ott Pärna arvas, et Eesti võiks ju olla esimene riik maailmas, kus valitsusasutustel on keskkonnasertifikaadid.

Kuidas sobituvad siia pilti teadlased ja ülikoolid? Kuna roheline majandus on niivõrd uus valdkond, on kindlasti vajalikud taustauuringud, aga ka võimalike uute ärimudelite arendamine ning testimine. Et roheline majandus tähendab ka aina enam keskkonna- ja majandusteaduste kokkupuudet, tuleks interdistsiplinaarsust arendada ka ülikoolide õppetöös.

Igatahes on igati tore näha, et just Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi poolt selline teema sai üles tõstetud, mis loodetavasti veel hulgaliselt arutelemist leiab.

Konverentsist tegi ülevaate ka Bioneer, mida saab lugeda siit.

Teema rahvusvahelist olulisust tõestab ka hiljutine ÜRO peasekretär Ban Ki-mooni avaldus Maailma Majandusfoorumi aastakoosolekul, mida saab lugeda siit.