Tudengilt tudengile - kirbuturg

Kirbuturud ja täikad on taas aina enam pidama hakatud. Lisaks huvitavatele ja omapärastele leidudele on see ka osa rohelisest mõtteviisist taaskasutuse näol.

Meie üliõpilasesindus otsustas ka pidada maha tudengi kirbuturu ning 24.mail 2011 see ka teoks sai. Et mõtte vastu on huvi tundnud ka õppejõud, siis ei jää see kindlasti meie viimaseks kirbuturuks! Siin aga väike ülevaade toimunust üliõpilasesinduse liikme Gristin Rebase poolt:

Mõte teha kirbuturg tuli esinduses suurpuhastust tehes. Laura Karu oli see, kellega sai arutatud, et kui me peaks ühiselamust välja kolima, on meil meeletult asju, mida aasta jooksul oleme soetanud, aga tegelikult neid ei vaja. „Aga korraldame aiamüügi!“ tuli mõttevälgatus. Läbiarutatud, rääkisime asjast kohe Marilile, kes loomulikult meiega nõus oli. Kuna tol hetkel oli palju tegemist Kevadpäevadega, vaibus teema aiamüügist (hilisema nimega kirbuturust) mõneks nädalaks, kuni Marili koosolekul küsis: „Teeme kirbuturu?“. Toimkond oli sellega kohe nõus, eks meil kõigil on asju, mida me ei vaja, aga äkki kellegile need asjad meeldiksid. Mõeldud, tehtud – kes mõtles välja reklaamteksti, kes rääkis ühiselamu majandusjuhataja Karl Zeigoga, et üldse luba saada selleks, kes käis välja ideid kõige selle korraldamiseks, kes tegeles plakatitega.
23.mai – Istusin parasjagu esinduses, kui Marili koos Karl Zeigo ja veel kellegagi suure hunniku asju taharuumi viis. Lisaks sellele, et Zeigo kirbuturu mõtte heaks kiitis, pakkus ta sinna erinevaid ühiselamutesse jäetud asju, sealhulgas raamatuid, nõusid ja tekke.
24.mai – Tavai, hakkame asju välja vedama! Lisaks müügiks minevatele asjadele, tõime välja muusikakeskuse, et ikka meeleolu luua. Kuigi müüjaid polnud palju (esinduse inimesed ning üks veterinaarmeditsiini tudeng), võib lugeda kirbuturu igati kordaläinud ürituseks, sest tegelikult me tegime seda ju alles esimest kordaJ Kuna keegi ei tundnud huvi tekkide-patjade vastu, mis ühiselamutest meile toodi, viidi need loomade varjupaika, kus neid hädasti tarvis on.
Kokkuvõtvalt võin ma öelda, et kirbuturust peaks saama püsiv traditsioon Maaülikoolis. Inimeselt inimesele, tudengilt tudengile – ära viska terveid, teistele vajalikke asju prügikasti, vaid vii nad kas taaskasutuskeskusesse või hoia järgmise aasta kirbuturuks! Ja see käib ka õppematerjalide kohta, milleks visata ära hunnik pabereid, vihikuid ja raamatuid, kui need saab müüa/annetada noorematele tudengitele!
Kohtumiseni järgmisel aastal!

Kuidas kergemalt liigelda?

18. mail 2011 pidasime Maaülikooli rattapäeva. Selleks puhuks oli Eesti Roheline Liikumine ning Kicbike toonud vaatamiseks ja proovimiseks kohale hulga erinevaid rattaid. Juurde sai teed-kohvi juua ja juttu puhuda rattaliikluse teemal.

Näiteks (taas)avastasid paljud kohaletulnud enda jaoks tõukeratta.

Tuleb välja, et on sobilikke tõukerattaid nii linnas kui maastikul liikumiseks, väga mugav on nendega liigelda ka EMÜ linnakus ning miks mitte ka Metsamaja pikkades koridorides :P

Sai näha ka lapseistmetaga ratast ning kokkupakitavat ratast. Kõige rohkem paistas meeldivat aga elektriratas, millele sai vaid paari pedaalilöögiga mõnusa kiirenduse anda.

Oli tore näha Maaülikooli tudengeid ja töötajaid rattaid uudistamas ning Metsamaja parklas tiirutamas. Loodetavasti saadi natuke ka nõu ning julgust, et isegi rohkem rattaga ringi liigelda.

Kevad on roheline

Kevad on ametlikult lõpuks käes. Sellest annavad märku ka Metsamaja kõrval tärkavad krookused, mis said istutatud 2009. aasta oktoobris rohelise nädala raames. Eelmise kevade jätsid lilled vahele, kuid vahepeal ilusad asjad võtavadki aega väljatulekuks :)

Pandipakendite kogumisest Metsamajas

Tänase seisuga on kohviku juures asuv pandipakendite kast 2/3 täis.
Võrreldes eelmise aasta lõpuga on kogumine hoo sisse saanud.

Homme saavad kokku kaks KÜSi neidu, kes mängivad paberil läbi,
milline võiks üks korralik kogumiskast olla.

Kast meistertatakse võrgust. Sarnase teostusega nagu pildil.

Kuidas jõuavad tooted meieni ning kuhu nad pärast lähevad?

Tegemist oli siis "Mis on arengu mõte?" viienda ja eelviimase seminariga, mis toimus 8. märtsil. Hoolimata samale päevale langenud naistepäevast ning vastlapäevast, oli seminarile kogunenud rekordiliselt 36 inimest. Teemad olid ka meie igapäevaelu lähedalt puudutavad: toidutootmine ning jäätmemajandus. Kõnelejateks seekord Maaülikooli enda inimesed Sirli Pehme Mahekeskusest ning Mait Kriipsalu veemajanduse osakonnast. Arutelul hoidis silma peal Priit Pikk, kes samuti tegev Maaülikoolis, energiaklassi projektis.

Sirli rääkis toiduainetööstuse näitel elutsükli analüüsist ehk milline on ühe toote valmistamisel, kasutamisel ning "lagundamisel" tekkiv mõju keskkonnale ja inimestele. Seda teades saab ka muuta just seda osa protsessist, kus mõju kõige kahjulikum. Näiteks saime teada, et Fazeri šokolaadi valmistamisel on üllatuslikult kõige suurem mõju šokolaadipaberi kirjaks kasutatud kuldsel värvil. Toiduainetööstuses on globaalselt kõige suurem mõju endiselt põllumajandusel, ehk tooraine valmistamisel.

Mait alustas faktilise teadmisega, et tema jutu ajal ehk 20 min jooksul tarbitakse USAs keskmiselt nii palju alumiiniumpurigs jooke, kus metalli koguväärtuseks on umbkaudu 65 000 eurot. Jäätmed on tihti aga ühiskonnas sildistatud kui midagi halba ja räpast, kui samas on tegemist lihtsalt ressursiga valel ajal vales kohas. Kuna lõpuks on enamus ressursse piiratud, tuleb rääkida mitte vaid teise ringi kasutusest, vaid neljanda, viienda jne ringi kasutusest.

Arutelus tõstatus mitmeid küsimusi alates meie endi igapäevaküsimustest (kuhu neid jäätmeid siis ikkagi panna?) kuni kogu ühiskonda puudutavate teemadeni (taas jõudsime selleni, kuidas naised kipuvad olema paremad keskkonnasäästjad). Seminari kahte teemat kokku pannes oli üheks loogiliseks järelduseks, et kui me oma toiduga paremini ümber käime, on vähem survet põllumajandusel, läheb vähem toitu äraviskamisele ning on vähem muret ka jäätmekogustega.

Seekord otsustas üks osaleja, Gloria Niin enda seminaril tekkinud mõtted kirja panna, mille Maaülikooli lehes ka avaldasime. Seda võib lugeda siit.

Seminari ettekandeid saab alla laadida siit.

Arvutikomponentide pakenditest

Ülikoolis tekib iga IT alase ostuga kaks käitlemisprobleemi. Nimelt niipalju kui soetatakse uusi pakendatud kaupu, tuleb ka vanu seadmeid loodussõbralikult utiliseerida. Samuti tekib igast ostust kindlasti pappi, paberit, CD-plaate, plastikut ja penoplasti laadseid pehmendusi, mis kõik tuleb sorteerida ja suunata taaskasutusse.

IKT osakond on arvestanud arvutite riigihankel nõudega, et soetatavad arvutid ja monitorid peavad vastama EPEAT Gold keskkonnaalasele standardile, kuid vajadusel on ka erandid võimalikud.

Seoses arvutite papp-pakendite utiliseerimisega jäi silma kaks võimalust nende taaskasutuseks.

Sel nädalal Hannoveris toimuval tehnoloogiamessil CeBIT 2011  tutvustas arvutikomponentide suurtootja ASUS uudset ideed pakendite taaskasutuseks. Nimelt on võimalik papist pakend kasutusele võtta selliselt, et sinna sisse oleks võimalik arvuti monteerida.

Kindlasti kasutaks sellist võimalust IT entusiastid, kes soovivad ise arvuti kokku panna.

Vaadake ka sellekohast videoklippi:



Teise huvitava võimalusena saab tugevamast papist teha sülearvutile ergonoomilise toe, mis tõstaks ekraani sobivale kõrgusele. Taolised tooted on ka tootmises, väike võrldus:

JellyFish

Vastav õpetus: http://www.instructables.com/id/Make-a-Laptop-Stand-from-Cardboard-The-Quick-and/

Keelest, meediast ja maailmavaatest

22. veebruaril toimunud neljandal seminaril sarjast „Mis on arengu mõte“ räägiti kuidas kultuur mõjutab meie maailmavaadet keele ja meedia kaudu. Oma mõtteid jagasid Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi doktorant Maie Kiisel. Hilisemat arutelu juhtis ajakirja "Tarkade Klubi" peatoimetaja Arko Olesk.

Maie Kiisel rääkis oma ettekandes meediast kui keskkonnateadvuse kujundajast. Meedia on pidevas muutumises, tal ei ole kindalt nägemust, mida ta tahab saavutada. Meedia on justkui mosaiik, uustsõnu kasutades saame tänapäeval rääkida isegi kärgmeediast. Keskkonnaküsimuste käsitlemisel meedias võib täheldada kahte haripunkti: 1980.a. lõpp ja 2000.a. keskpaik. Kui esimese perioodi ajal keskenduti riskidele, et mis võib juhtuda, siis teisel perioodil keskenduti juba olemasolevatele probleemidele ja kriisidele ning nende tagajärgede likvideerimisele.

Urmas Sutrop jagas oma mõtteid ja tutvustas erinevaid hüpoteese keele ja kultuuri seosest. Kas keelel, kultuuril ja rassil on omavahel mingi seos? Kas keel tagab ühtse kultuuri? Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed on maailmas küllalt sarnased, ükskõik mis keelt nad kõnelevad. Aga keel mõjutab natukene ikkagi mõtlemist. Ka Juri Lotman ja Uku Masing on väitnud, et keel mõjutab kultuuri ja selle tajumist.

Seminari lõppedes jäid meelde järgmised mõtted:
· Keele muutumine ei mõjuta kultuuri, pigem mõjutab seda meedia.
· Meedias tuleb uuesti käsitlemisele lihtsalt ilus loodus.
· Informatsiooni hulk on liiga suur, liike on palju ja kõike ei ole võimalik meelde jätta. Meie esivanemad teadsid rohkem liike kui tänapäeva Euroopa lapsed.
· Liigid ei kao, kaob sõnavara.