Tulemas: jätkusuutlikkuse hindamise seminar

Juuni lõpus toimub meie ülikoolis seminar, kus õpitakse hindama tegevuste jätkusuutlikkust, ja seda kasutades meetodit nimega Emergy. Kuna seminar on inglise keeles, jagame ka infot selle kohta inglise keeles:

Course on evaluation of sustainability using Emergy

How do we scientifically evaluate whether a strategy or production is sustainable?

Emergy is a concept that can be used to evaluate the balance of a systems by transforming all the factors to the same unit. It is thus widely applicable for comparing and evaluating different systems, including  energy production, farming, engineering, forest management, and water processing.

Read more about what Emergy is: http://en.wikipedia.org/wiki/Emergy.   

Course venue: Estonian University of Life Sciences, Kreutzwaldi 62, room A201, Tartu, Estonia

Course teacher: Sha Sha, Aalto University, Finland

Dates and time: 25-27th June 2013

Participation fee: free

Course contents: Concept of Emergy, case examples, applying Emergy to your own work 

Course credits: 1 EAP

Register by email to: brian.lassen@gmail.com

Deadline: 6th June 2013

Please provide information on: Full name, university, email, phone, and research interests.

The course is supported by the doctoral school of biomedicine and biotechnology.

Jätkusuutlikkus kui sisu, mitte kui lisand

Tore TEDx-kõne Giselle Weybrechtilt, kes on raamatu "The Sustainable MBA: The Manager's Guide to Green Business" autor. Oma kõnes räägib ta jätkusuutlikkuse, ettevõtlus-tudengite ja üldiselt hariduse koostööst ja rollist, ning kuidas jätkusuutlikkus ei peaks olema mitte kui lisamoodul, vaid üldine põhimõte kõiges.
Video on 16 min pikk ja tasub vaatamist.
Üks mõte Giselle'lt: "Iga ettevõtlus-tudeng, kes lõpetab ülikooli ilma teadmiste ja oskusteta jätkusuutlikkusest, on kadumaläinud võimalus meie planeedile ja kogukondadele."

Tuleviku haridus - sama oluline kui "mis?", on ka "kuidas?"

Eelmisel nädalal oli võimalus osaleda säästva arengu foorumil 2012, kus üheks huvitavamaks ettekandeks oli Hollandi professori Arjen Walsi kõne uuele majandusele üleminekuks vajalikest eeldustest hariduses (ettekande saab alla laadida foorumi kodulehelt). Sisuliselt rääkis prof Wals säästvat arengut toetavast haridusest ning mida see tegelikult tänapäevases olukorras tähendab.

Ajal, mil teaduslikud uuringud on sotsiaalses kontekstis vaid üks arvamustest, mil erinevad tõed on üksteisega vastuolus, muutused toimuvad kiiresti ning mõjud keerulised ja infotulv ajab pea keerlema, ei piisa hariduses enam faktide edastamisest.

" Säästva arengu ja rohelisuse integreerimine on samapalju mida õpetame ja õpime kuivõrd kuidas õpetame ja õpime." Arjen Wals

 Mida see tähendab ülikooli jaoks? Rohemajanduse ja rohetöökohtade poole suunduvas ühiskonnas on muutusi tehes just oluline mõelda, et me mitte ei vaja uuendusi ainult teemades, mida õpetatakse, vaid ka õpetamismeetodites. Muutuvas ja ebakindlas tulevikus vajaolevad oskused nagu meeskonnatöö, kriitiline ja süstemaatiline mõtlemine, loovus ja juhtimisvõime ei tule loengus õppejõu juttu kuulates ja seda eksamil paberile pannes. Neid tuleb harjutada ja läbi proovida. Ning seda julgust ja tahet on vaja kasvatada nii tudengites kui õppejõududes.

Mis seob Maaülikooli ja Rio de Janeirot?

Juuni lõpus toimus Rio de Janeiros ÜRO Maa tippkohtumine, tuntud ka kui Rio+20. Kohtumise lõpuks olid vabakonna esindajad pettunud rohkem kui kunagi varem, kuna vastuvõetud deklaratsiooni sisu oli nõrk ning ilma siduvate eesmärkideta. Üles on kerkinud küsimus: kas valitsused üldse suudavad vajalike muutusteni jõuda? Samuti kohtumisel viibiv Rainer Nõlvak esitas sarnase küsimuse: kes siis juhivad muutust? Ning käis välja mõtte, mida praeguseks võib pidada peamiseks Rio+20 järelmõtteks: ehk on selleks aktiivsed ja konstruktiivsed kodanike ühendused.

Ammu on räägitud vajadusest muuta tarbimisühiskonna-mõtteviisi. See tähendabki, et me peaksime vähem iseendid defineerima kui tarbijaid. Ökosüsteemid pole vaid teenusepakkujad ning loodusressursid vaid tooraine. Tarbijal on vaid õigused, kodanikul aga ka kohustused. Nagu kirjutab Tarmo Jüristo Memokraadi blogis, tuleb lakata nägemast ka riigiasutusi kui teenusepakkujat ja iseennast kui passiivset tarbijat. Nii Rainer kui Tarmo nõustuvad, et uues võrgustiku-põhises ühiskonnas just kodanikud (valitsuste ja ettevõtjatega koostöös) neid muutusi läbi viia saavadki.

Kuidas seostub see Maaülikooliga? Mis on siit kaasa saanud tänavused lõpetanud? Sel kevadel ka ise esmakordselt õppejõu rollis olles olen kas üksi jäänud mõtisklema või sattunud tudengitega õpetamise teemal arutlema. Ning olen jäänud pidama ühele olulisele asjaoluline, nimelt loenguruumides valitsev vaikus (see ei ole nii muidugi igal pool). Pean siin silmas seda kuivõrd vähe toimub dialoogi ja arutelusid õppejõudude ja tudengite vahel, kui vähe tudengid küsivad loengus küsimusi. Tudengitelt olen saanud põhjenduseks: pole harjunud küsima. Või siis: ega õppejõud ei paista tahtvatki, et ma tema käest midagi küsin. Eks muidugi on ka vastupidist, kus juttu võib olla palju, kuid vaid kriitikana, mis ilma konstruktiivsuseta pole midagi paremat. Kas ehk siin see passiivne tarbija välja kujunebki?

Jättes kõrvale argumendi, et väärtused ja käitumine kujunevad välja enne ülikooli jõudmist, soovin lihtsalt korraks pöörata tähelepanu ülikooli rollile aktiivsete kodanike kujundamisel. See pole mitte ainult teadmiste ja oskuste andmine meie fookusvaldkondadest, vaid ka õppijate ärgitamine ise muutusi ellu viima, küsimusi esitama, lahendusi pakkuma. Ehk siis nii õppejõud kui tudengid – suhelge omavahel rohkem, kuidas muidu uued ideed ja teadmised sünnivad :)

Alustasime küsimusega "Mis on arengu mõte?"

7. detsembril toimus Maaülikooli peahoones esimene seminar sarjast "Mis on arengu mõte?".
EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ning keskkonnakaitse üliõpilaste seltsi eestvedamisel oleme võtnud ette vaadelda arengut erinevate nurkade alt, et jõuda lähemale arusaamale, milline peaks areng olema, sest rahuldaks kõikide vajadusi ning oleks jätkusuutlik. Loodame, et aprilliks, kui sari lõpule saab, oskame sellele küsimusele ka paremini vastata.

Esimeseks kõnelejaks oli TTÜ'st külla tulnud biotehnoloogia professor Raivo Vilu, kes kohe alguses tõi välja probleemide alguse: elame piiratud ressurssidega maailmas, ning need ressursid on jaotunud ebavõrdselt. Saime ka teada, et tegelikult on iga inimese päevane norm 2 liitrit bensiini päevas. Loodusteadlasena rääkis prof Vilu ka sellest kuivõrd täpselt on paigas Maal valitsevad tingimused (eelkõige temperatuur ja sademed), mis teevad elu siin võimalikuks. Kuid lõppkokkuvõttes om säästev areng siiski vaid inimkonna probleem ning võimalik, et meie eesmärk ongi praegune koduplaneet võimalikult kiiresti läbi põletada.

Teine esineja Külli Keerus TÜ eetikakeskusest läheneski küsimusele inimese, mitte enam planeedi vaatepunktist. Tõstatus küsimus, et säästva arengu eesmärgiks on küll kestev heaolu, kuid mis on heaolu? Me küll teame, mis on meile tervislik ning bioloogiliselt hea, kuid sellegipoolest ei eelistata alati sellist tegevust (nt suitsetamine, rämpstoit). Meie vajadused ja eelistused ei kipu tihti kattuma. Arutlusel oli ka looduse iseväärtus ning kas see võib inimese heaolu üles kaaluda. Ühe viimase mõttena tõi Külli välja kuidas inimesed mõtlevad järjest lühemas perspektiivis ning mis mõju on sellel arengu käsitlemisele.

Pärast teepausi vaatasime lühikese TED video ühe naise säästva käitumise käsitlusesest majaehtiuse näitel. Seminari lõppu jäänud arutelul tõstatus mitmeid ekstentsiaalseid küsimusi: milline areng peaks olema? Kas peaksime seda kiirendama või hoopis aeglustama? Kas inimesed liigina ongi nii rumalad, et Maale tervikuna oleks kasulikum, kui me võimalikult kiiresti kaoksime? Milline on siiski suhe inimese ja looduse vahel?

Arutelu oli veel täies hoos, kui saabus juba aeg otsad kokku tõmmata. Õnneks saab juba järgmisel teisipäeval (14.dets) teemat jätkata, sest käsitlusele tulebki looduse seos arenguga. Ikka samas kohas ja samal ajal (EMÜ peahoone ruum 104, kell 18.15). Rohkem infot saab siit.