Riiklik kampsuni päev?

Just selline päev on täna Kanadas. Aga kuidas võiks see seostuda rohelise ülikooliga?
Aga väga lihtsalt: nimelt on päeva eesmärgiks kutsuda inimesi üles vähem oma siseruume kütma ning selle asemel toas soojemaid riideid kandma. Me ei räägi siin loomulikult toas külmetamisest, nii et on vaja kindad kätte panna, vaid sellest, et mõnikord keeravad inimesed toa temperatuuri liiga soojaks, mis toob kaasa energiakulu. Ja et selle asemel võiks hoida toas jahedamat temperatuuri ning kanda toredat kampsunit.
Antud kampaania on üles ehitatud armsalt vanaemade toredale kombele kogu perele kampsuneid kududa. Ka Eestis on kampsunite kandmine ikka asjakohane olnud, ning on ju Tartu teada-tuntud kampsunites tudengite linn :)

Maaülikoolis me vist küll ruumide ülekütmise pärast muretsema ei pea, kuid igaüks võib meist enne toatemperatuuri reguleerimist mõelda, et ehk piisaks lihtsalt vanaema kampsuni pealepanemisest.

Antud kampaania kohta võib inglise keeles rohkem lugeda siit.

Prügikast on visiitkaart

Suve lõpus õnnestus korra sisse põigata Londoni ülikooli, kus kohe hakkasid koridoris silma jäätmete sorteerimist toetavad prügikastid. Eraldi sai sorteerida küll vaid kindlaid pakendeid, kuid asi seegi. Kui asi puutub rohelistematesse ülikoolidesse, siis jäätmete sorteermisvõimalused on justkui ülikooli visiitkaart - kõige esimesena külalistele nähtav ülikooli tegevusest. Ning nagu näha, võib neid julgesti panna ka vanadesse hoonetesse, uhkete maalide kõrvale.

Suured probleemid lihtsalt ja lühidalt

Siin on näha video, mis võtab kliimamuutuste rahvusvaheliste läbirääkimiste ajaloo kokku u 1 minutiga. Ühe keerulise ja mitmetahulise küsimuse väga lihtsasse vormi panemine tuletab mulle meelde ühte head ütlust Goethe'lt: "Kõik on palju lihtsam, kui arvatagi oskame, ja samal ajal palju keerulisem, kui ettegi kujutame."

Eks keskkonna ja säästva arenguga seotud probleemid just sellised ongi.

Kindlasti on antud video aga väike kasulik vahepala kliimamuutusega seotud poliitiliste küsimuste selgitamiseks.

Õiglane kaubandus jõuab Maaülikooli

Eestis on üsna palju müügil juba õiglase kaubanduse (Fair Trade) märki kandvaid tooteid. Märk garanteerib, et antud toote tootnud talunikud Aafrikas, Aasia, Lõuna- või Kesk-Ameerikas on saanud oma töö eest õiglase tasu, mis suunatakse kohaliku elu parandamisse (rohkem infot siit). Tihti on õiglase kaubanduse võrgustikus olevate talude praktikad ka palju keskkonnasõbralikumad.

Tore on tõdeda, et vaikselt on õiglase kaubanduse tooted jõudmas ka Eesti Maaülikooli. Nimelt on nüüdsest rektoraadi kohviruumis võimalik juua nii õiglase kaubanduse teed kui kohvi ning teha oma jook magusamaks õiglase kaubanduse pruuni suhkruga.

Loodame, et see praktika varsti ka meie ülikooli teistessse osadesse levib.

Mis seob Maaülikooli ja Rio de Janeirot?

Juuni lõpus toimus Rio de Janeiros ÜRO Maa tippkohtumine, tuntud ka kui Rio+20. Kohtumise lõpuks olid vabakonna esindajad pettunud rohkem kui kunagi varem, kuna vastuvõetud deklaratsiooni sisu oli nõrk ning ilma siduvate eesmärkideta. Üles on kerkinud küsimus: kas valitsused üldse suudavad vajalike muutusteni jõuda? Samuti kohtumisel viibiv Rainer Nõlvak esitas sarnase küsimuse: kes siis juhivad muutust? Ning käis välja mõtte, mida praeguseks võib pidada peamiseks Rio+20 järelmõtteks: ehk on selleks aktiivsed ja konstruktiivsed kodanike ühendused.

Ammu on räägitud vajadusest muuta tarbimisühiskonna-mõtteviisi. See tähendabki, et me peaksime vähem iseendid defineerima kui tarbijaid. Ökosüsteemid pole vaid teenusepakkujad ning loodusressursid vaid tooraine. Tarbijal on vaid õigused, kodanikul aga ka kohustused. Nagu kirjutab Tarmo Jüristo Memokraadi blogis, tuleb lakata nägemast ka riigiasutusi kui teenusepakkujat ja iseennast kui passiivset tarbijat. Nii Rainer kui Tarmo nõustuvad, et uues võrgustiku-põhises ühiskonnas just kodanikud (valitsuste ja ettevõtjatega koostöös) neid muutusi läbi viia saavadki.

Kuidas seostub see Maaülikooliga? Mis on siit kaasa saanud tänavused lõpetanud? Sel kevadel ka ise esmakordselt õppejõu rollis olles olen kas üksi jäänud mõtisklema või sattunud tudengitega õpetamise teemal arutlema. Ning olen jäänud pidama ühele olulisele asjaoluline, nimelt loenguruumides valitsev vaikus (see ei ole nii muidugi igal pool). Pean siin silmas seda kuivõrd vähe toimub dialoogi ja arutelusid õppejõudude ja tudengite vahel, kui vähe tudengid küsivad loengus küsimusi. Tudengitelt olen saanud põhjenduseks: pole harjunud küsima. Või siis: ega õppejõud ei paista tahtvatki, et ma tema käest midagi küsin. Eks muidugi on ka vastupidist, kus juttu võib olla palju, kuid vaid kriitikana, mis ilma konstruktiivsuseta pole midagi paremat. Kas ehk siin see passiivne tarbija välja kujunebki?

Jättes kõrvale argumendi, et väärtused ja käitumine kujunevad välja enne ülikooli jõudmist, soovin lihtsalt korraks pöörata tähelepanu ülikooli rollile aktiivsete kodanike kujundamisel. See pole mitte ainult teadmiste ja oskuste andmine meie fookusvaldkondadest, vaid ka õppijate ärgitamine ise muutusi ellu viima, küsimusi esitama, lahendusi pakkuma. Ehk siis nii õppejõud kui tudengid – suhelge omavahel rohkem, kuidas muidu uued ideed ja teadmised sünnivad :)

Austraalias esimene pudelivee-vaba ülikool

Seekord jagame infot algatuse kohta ühes Austraalia ülikoolis.

Canberra ülikooli asekantsler tegi 21. jaanuaril teatavaks, et nende ülikool lõpetab pudelivee müügi alates maailma veepäevast (22. märts 2011). Mõte sai alguse tudengite algatusest, millega liitus kohalik keskkonna-aktiivgrupp ning mida asus toetama ka ülikooli administratsioon. Projekti eesmärgiks on muuta Canberra ülikool Austraalia esimeseks ülikooliks, kus ei tarbita pudelivett.

Ülikooli keskkonnaklubi esindaja Greg Stewart, kes oli üks idee algatajatest kursuseprojekti raames, ütles, et nende esialge lootus oli alustada pudelivaba päeva tähistamisega, kuid tänu ülikooli sellisele toetusele on võimalik tõeliselt midagi muuta.

On arvutatud, et Canberra ülikool tarbib praegu umbes 143 000 pudelit vett. Selle koguse vähendamiseks rakendatakse järgnevaid meetmeid:

1) nn vee mullitajad ja pudelitäitmise jaamad, mille jaoks on saadud rahastus kohalikelt valitsusasutustelt. Sarnased automaadid pandi 2009. aastal üles Bundanooni linna, mis on Austraalia esimene pudelivee-vaba linn.

2) müügiautomaadid, kus saab oma pudelit täita vastavalt tarbija soovile filtreeritud, gaasita, gaseeritud või maitsestatud kraaniveega. Selle asemel, et maksta pudelivee eest $ 2,50 või $ 3, saab oma pudeli täita $ 1 eest, ning gaseeritud vee $ 3,50 asemel $ 1,50 eest.

3) taaskasutatavad pudelid (erinevas hinnaklassis ja kvaliteediga), mida müüakse pudelitäitmise jaamade ja müügiautomaatide juures ülikoolilinnakus.

Ülikooli esindajad on uhked, et saavad olla kõrghariduse sektoris esirinnas pudelivee kasutamise vähendamises. Ülikooli asekanstler, prof Stephen Parkeri sõnul läheb vaid 43% plastikpudelitest taaskasutusse. „Meil on piisavalt palju värsket, puhast, tasuta vett linnakus saadaval, pole mingit põhjust, miks peaksime laskma oma tudengitel ja töötajatel laskma panustada pudelivee kasutusest tulenevasse keskkonnakahjusse.“

Kogu uudist saab inglise keeles lugeda siit.

Eestiski on piisavalt puhast vett veel saadaval, kas jõuame ka kunagi Austraalia ülikoolile järele?

Roheliste ülikoolide koostöö on Euroopas taaskäivitumas

Juuli algul oli võimalus osaleda Austrias, Grazi linnas kokkusaamisel, kuhu kogunesid nn roheliste ülikoolide esindajad Euroopast, kohtumise eesmärgiks taaskäivitada COPERNICUS Alliance.

COPERNICUS Alliance on 90ndate algul loodud ühendus, mis tõi kokku Euroopa kõrgharidusasutused, kes tundsid muret keskkonnaseisundi pärast ning leidsid, et nende roll olukorra parandamisel peaks olema suurem. Kuigi ühendus kogus üsna kiiresti sadakond liiget, jäi tegevus soiku ning tegelikkuses vajus koostöö varjusurma.
Umbes aasta-kaks tagasi leiti Grazi ülikooli juures aga, et koostöö tuleks uuesti käima lükata ning selleks antud kokkusaamine korraldatigi.

Oluline on ilmselt selgeks teha, et kui eesti keeles räägime rohelistest ülikoolidest, siis inglise keeles kasutatakse peamiselt terminit "sustainable universities" (jätkusuutlikud ülikoolid), ehk siis on rõhutatakse ülikoolide rolli säästva arengu edendamisel. Sisuliselt on meil kõigil üldine eesmärk sama, detailidesse minnes võib näha erinevusi.
On ülikoole, kes keskenduvad oma linnaku ja igapäevase funktsioneerimise keskkonnamõju vähendamisele (nn campus greening), suurem enamus peab kõige olulisemaks aga säästva arengu teemade integreerimist õppekavadesse. Aga erinevusi on siingi: lisaks keskkonnateemadele on osade ülikoolide pearõhk hoopis sotsiaal-küsimustel, vaesuse ja inimõiguste teemadel. Kohtumise aruteluringis jõuti siiski ühisele arvamusele, et nagu säästva arengu kontseptsioonis, peaksid ka ülikoolid võrdselt tähelepanu pöörama kõigile 3 aspektile (keskkond, ühiskond, majandus). Ka peamise väljakutse osas valitses üksmeel: kuidas kõige paremini panustada säästvat arengut toetavasse haridusse.

Kokkusaamise tulemusena sündisid esialgsed Alliance'i töörühmad, kus erinevate ülikoolide esindajad tegevusi alles kujundama hakkavad. Eesti Maaülikool jääb esialgu siin kõrvaltvaataja rolli, kuid kindlasti hoiame end kursis ühenduse edasiminekutega. Ning mida aeg edasi, seda vajalikumaks osutuvad ka sarnaste kogemuste jagamine ning üle-euroopalised koostööprojektid.

Paar fotot kokkusaamiselt: Alliance'i olemuse defineerimine; grupitöö roheluses.