Kuidas jõuavad tooted meieni ning kuhu nad pärast lähevad?

Tegemist oli siis "Mis on arengu mõte?" viienda ja eelviimase seminariga, mis toimus 8. märtsil. Hoolimata samale päevale langenud naistepäevast ning vastlapäevast, oli seminarile kogunenud rekordiliselt 36 inimest. Teemad olid ka meie igapäevaelu lähedalt puudutavad: toidutootmine ning jäätmemajandus. Kõnelejateks seekord Maaülikooli enda inimesed Sirli Pehme Mahekeskusest ning Mait Kriipsalu veemajanduse osakonnast. Arutelul hoidis silma peal Priit Pikk, kes samuti tegev Maaülikoolis, energiaklassi projektis.

Sirli rääkis toiduainetööstuse näitel elutsükli analüüsist ehk milline on ühe toote valmistamisel, kasutamisel ning "lagundamisel" tekkiv mõju keskkonnale ja inimestele. Seda teades saab ka muuta just seda osa protsessist, kus mõju kõige kahjulikum. Näiteks saime teada, et Fazeri šokolaadi valmistamisel on üllatuslikult kõige suurem mõju šokolaadipaberi kirjaks kasutatud kuldsel värvil. Toiduainetööstuses on globaalselt kõige suurem mõju endiselt põllumajandusel, ehk tooraine valmistamisel.

Mait alustas faktilise teadmisega, et tema jutu ajal ehk 20 min jooksul tarbitakse USAs keskmiselt nii palju alumiiniumpurigs jooke, kus metalli koguväärtuseks on umbkaudu 65 000 eurot. Jäätmed on tihti aga ühiskonnas sildistatud kui midagi halba ja räpast, kui samas on tegemist lihtsalt ressursiga valel ajal vales kohas. Kuna lõpuks on enamus ressursse piiratud, tuleb rääkida mitte vaid teise ringi kasutusest, vaid neljanda, viienda jne ringi kasutusest.

Arutelus tõstatus mitmeid küsimusi alates meie endi igapäevaküsimustest (kuhu neid jäätmeid siis ikkagi panna?) kuni kogu ühiskonda puudutavate teemadeni (taas jõudsime selleni, kuidas naised kipuvad olema paremad keskkonnasäästjad). Seminari kahte teemat kokku pannes oli üheks loogiliseks järelduseks, et kui me oma toiduga paremini ümber käime, on vähem survet põllumajandusel, läheb vähem toitu äraviskamisele ning on vähem muret ka jäätmekogustega.

Seekord otsustas üks osaleja, Gloria Niin enda seminaril tekkinud mõtted kirja panna, mille Maaülikooli lehes ka avaldasime. Seda võib lugeda siit.

Seminari ettekandeid saab alla laadida siit.

Keelest, meediast ja maailmavaatest

22. veebruaril toimunud neljandal seminaril sarjast „Mis on arengu mõte“ räägiti kuidas kultuur mõjutab meie maailmavaadet keele ja meedia kaudu. Oma mõtteid jagasid Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi doktorant Maie Kiisel. Hilisemat arutelu juhtis ajakirja "Tarkade Klubi" peatoimetaja Arko Olesk.

Maie Kiisel rääkis oma ettekandes meediast kui keskkonnateadvuse kujundajast. Meedia on pidevas muutumises, tal ei ole kindalt nägemust, mida ta tahab saavutada. Meedia on justkui mosaiik, uustsõnu kasutades saame tänapäeval rääkida isegi kärgmeediast. Keskkonnaküsimuste käsitlemisel meedias võib täheldada kahte haripunkti: 1980.a. lõpp ja 2000.a. keskpaik. Kui esimese perioodi ajal keskenduti riskidele, et mis võib juhtuda, siis teisel perioodil keskenduti juba olemasolevatele probleemidele ja kriisidele ning nende tagajärgede likvideerimisele.

Urmas Sutrop jagas oma mõtteid ja tutvustas erinevaid hüpoteese keele ja kultuuri seosest. Kas keelel, kultuuril ja rassil on omavahel mingi seos? Kas keel tagab ühtse kultuuri? Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed on maailmas küllalt sarnased, ükskõik mis keelt nad kõnelevad. Aga keel mõjutab natukene ikkagi mõtlemist. Ka Juri Lotman ja Uku Masing on väitnud, et keel mõjutab kultuuri ja selle tajumist.

Seminari lõppedes jäid meelde järgmised mõtted:
· Keele muutumine ei mõjuta kultuuri, pigem mõjutab seda meedia.
· Meedias tuleb uuesti käsitlemisele lihtsalt ilus loodus.
· Informatsiooni hulk on liiga suur, liike on palju ja kõike ei ole võimalik meelde jätta. Meie esivanemad teadsid rohkem liike kui tänapäeva Euroopa lapsed.
· Liigid ei kao, kaob sõnavara.

Seminarisari jätkub: majandusmehhanismidest inimloomuseni

Pärast kahekuist pausi sai taas käima lükatud seminarisari "Mis on arengu mõte?", 8. veebruaril oli teemaks majandus. Külas olid TÜ rahvusvahelise ettevõtluse vanemteadur Tõnu Roolaht ning sotsiaalne ettevõtja Riinu Lepa.

Tõnu avas seminari praeguse nn säästvale arengule suunatud majanduse probleemide väljatoomisega. Paljuski on see hetkel siiski pigem saastav kui säästev: keskkonnakoormus on globaalsel skaalal vaid vahetanud asukohta ning tehnoloogia areng soodustab, mitte ei kahanda tarbimist. Välja sai toodud juba varemgi seminaridel esinenud mõtted inimloomuse nõrkustest ning lühikese perspektiivis mõtlemisest.
Kui tavaliselt on säästvat arengut vaadeldud võrdse kolme sambana, siis Tõnu andis sellele hoopis parema selgituse, mida saab näha siit:

Riinu püüdis olukorda tuua positiivsust, rääkides alternatiividest. Ta tõi välja olemasoleva majandussüsteemi olemuslikud vead (loodusressursside piiratusega mitte-arvestamine, ebvõrdsuse tekitamine) ning rääkis arengu erinevast defineerimisest. Näiteks tõi ta Steady State Economy liikumise, kus eesmärgiks pole mitte kasv, vaid tasakaaluseisund. Ka oli Riinu pigem seda usku, et inimloomuses on võime see muutus läbi teha.

Ettekannetele järgnenud arutelu oli toredalt hoogne: kuulajatel oli palju küsimusi ning kommentaare. Üheks olulisemaks küsimuseks oli ehk see, kuidas sellele uuele, tõeliselt jätkusuutlikule arengutasemele jõuda? Üheks võimaluseks pakuti olemasoleva süsteemi kokkukukkumist, kui lihtsalt olukord nõuab muutusi tegema. Juttu tuli ka uute väärtuste tekkest ja kujundamisest. Keskseks dilemmaks nii kuulajate kui ettekandjate seas jäi endiselt inimloomus - regulatsioonid vs vabast tahtest tulevad muutused, mis viis taaskord ka hariduse teema juurde. Ühtset lihtsat lahendust me küll ei leidnud, kuid tekkis palju mõtteid järgmiseks seminariks, kus teemaks on keele ja meedia mõju meie väärtushinnangute kujundajana.

Seminari ettekandeid saab näha siit. Nii toimunud kui tulevate seminaride kohta saab täiendavat infot ikka siit.

Loodusest, haridusest ja säästmisest

Meie "Mis on arengu mõte?"-sarja teine seminar 14.detsembril on nüüdseks kenasti peetud. Kohal oli taas ligikaudu 30 inimest ning teetassi kõrval oli mõnus mõtteid mõlgutada ja juttu puhuda.

Esimeseks ettekandjaks oli Maaülikooli ökoloogia teadur Marek Sammul, kes rääkis ökosüsteemidest, ning inimesest ja majanduskasvust selles kõiges. Ta tõi välja, et enamasti mõeldakse ökosüsteemidest vaid mingi koosluse tasandil, tegelikult moodustab aga inimene ise juba ühe ökosüsteemi. Samuti oli jutuks tõsiasi, et kui kõik majadusharud tuginevad loodusressurssidele, mis on piiratud, siis ei saa ka majanduskasv olla piiramatu. Näha tuleks rohkem looduse seotust inimese endaga, sest oleme ikkagi osa sellest, mitte eraldiseisvad tarbijad.

(Marek Sammul seletamas looduse seost majandusega)

Teine kõneleja Jüri-Ott Salm Eestimaa Looduse Fondist keskendus ühele konkreetsele ökosüsteemi tüübile - soodele. Lisaks Eesti inimtegevuse ja soodes toimuva seoste selgitamisele, tõi ta näiteks Indoneesia. Sealne soode kuivandamine on toonud drastilisi muutusi kohalike elanike elukorraldusse. Kuivendataud sooaladest on saanud palmiõli kasvandused, millest muulgas ka Eestis toodetakse küünlaid. See tõi väga konkreetselt välja kuidas globaalses pildis me kõik seotud oleme.

Suurem osa seminarist oli seekord arutelu jaoks. Moderaator Peep Mardiste tõstatatud küsimustest tekkis arutelu inimeste ahnuse vs tarkuse üle ehk kas tehnoloogia areng suudab sammu käia loodusthävitava tarbijakultuuriga. Jüri-Ott Salm ütles end aina enam regulatsioonidesse uskuvat. Juttu tuli hariduse rollist, mis küll kiiresti tulemusi ei anna, kuid millesse tuleb tõsisemalt panustada. Oma osa on naiste haridusel, mis arengumaades on siiani kõige parem meetod rahvastikukasvu pidurdamiseks. (Rohkem infot selle kohta võib pakkuda projekt The Girl Effect).
Publiku algatusel käsitleti küsimust, millest tuleneb, et eestlastel on üldised head loodusteaduslikud teadmised, kuid käitumises need ei väljendu. Vastuseks leidsid ettekandjad, et haridus peaks olema elulisem, sh ka kõrgharidus. Ülikool peaks toimima kui labor, ning mitte keskenduma vaid teooriale.
Semiari lõppu jäi ressursside jätkumise teema, kus toodi välja, et ajaloos on eestlased alati päästnud maal olevad talud, kellel on piisavalt tagavarasid olnud, et ülejäänud hädast välja aidata.

Selleks aastaks on seminarid siis läbi, aga lähevad edasi veebruarist 2011. Uuenevat infot saab alati vaadata siit.

Alustasime küsimusega "Mis on arengu mõte?"

7. detsembril toimus Maaülikooli peahoones esimene seminar sarjast "Mis on arengu mõte?".
EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ning keskkonnakaitse üliõpilaste seltsi eestvedamisel oleme võtnud ette vaadelda arengut erinevate nurkade alt, et jõuda lähemale arusaamale, milline peaks areng olema, sest rahuldaks kõikide vajadusi ning oleks jätkusuutlik. Loodame, et aprilliks, kui sari lõpule saab, oskame sellele küsimusele ka paremini vastata.

Esimeseks kõnelejaks oli TTÜ'st külla tulnud biotehnoloogia professor Raivo Vilu, kes kohe alguses tõi välja probleemide alguse: elame piiratud ressurssidega maailmas, ning need ressursid on jaotunud ebavõrdselt. Saime ka teada, et tegelikult on iga inimese päevane norm 2 liitrit bensiini päevas. Loodusteadlasena rääkis prof Vilu ka sellest kuivõrd täpselt on paigas Maal valitsevad tingimused (eelkõige temperatuur ja sademed), mis teevad elu siin võimalikuks. Kuid lõppkokkuvõttes om säästev areng siiski vaid inimkonna probleem ning võimalik, et meie eesmärk ongi praegune koduplaneet võimalikult kiiresti läbi põletada.

Teine esineja Külli Keerus TÜ eetikakeskusest läheneski küsimusele inimese, mitte enam planeedi vaatepunktist. Tõstatus küsimus, et säästva arengu eesmärgiks on küll kestev heaolu, kuid mis on heaolu? Me küll teame, mis on meile tervislik ning bioloogiliselt hea, kuid sellegipoolest ei eelistata alati sellist tegevust (nt suitsetamine, rämpstoit). Meie vajadused ja eelistused ei kipu tihti kattuma. Arutlusel oli ka looduse iseväärtus ning kas see võib inimese heaolu üles kaaluda. Ühe viimase mõttena tõi Külli välja kuidas inimesed mõtlevad järjest lühemas perspektiivis ning mis mõju on sellel arengu käsitlemisele.

Pärast teepausi vaatasime lühikese TED video ühe naise säästva käitumise käsitlusesest majaehtiuse näitel. Seminari lõppu jäänud arutelul tõstatus mitmeid ekstentsiaalseid küsimusi: milline areng peaks olema? Kas peaksime seda kiirendama või hoopis aeglustama? Kas inimesed liigina ongi nii rumalad, et Maale tervikuna oleks kasulikum, kui me võimalikult kiiresti kaoksime? Milline on siiski suhe inimese ja looduse vahel?

Arutelu oli veel täies hoos, kui saabus juba aeg otsad kokku tõmmata. Õnneks saab juba järgmisel teisipäeval (14.dets) teemat jätkata, sest käsitlusele tulebki looduse seos arenguga. Ikka samas kohas ja samal ajal (EMÜ peahoone ruum 104, kell 18.15). Rohkem infot saab siit.