Autovaba päev Maaülikooli moodi

Keskkonnasäästlikumad ja tervislikumad liikumisviisid on olnud üks neid valdkondi, mida rohelise ülikooli alt oleme püüdnud edendada. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber ka autovabast päevast, mida juba mitmeid aastaid Euroopa eeskujul tähistatakse kogu maailmas 22. septembril.

Peamiseks eesmärgiks oli lihtsalt tähelepanu pööramine päeva olemasolule. Tudengitest vabatahtlikega nii teinud kirevad teavitusplakatid. Teine eesmärk oli saada parem ülevaade Maaülikooli liikluskultuurist.

(Pildil zoomeedikumi rattaparkla)

Kõigepealt käisin autovabale päevale eelnenud nädalal ja päeval läbi kõik Maaülikooli linnaku parklad ja vaatasin mida seal leidus. Kuigi nii mõnigi jalgrattaparkla oli rattaid pidevalt täis, siis autode ülekaal on loomulikult ilmselge. Ei olnud see kahjuks teisiti ka autovabal päeval. Kuid samas oli taas võimalus avastada uusi asju meie linnakus - nägin esimest korda kahte kitse söömas rohtu zoomeedikumi taga.

Eksperimendi korras kogunesime autovaba päeva hommikul 7.50 vabatahtlikega meie ühiselamute juurde, et üles lugeda kui paljud tudengid sõidavad autoga sealt loengusse. Poole tunni jooksul said kõik linnaku poole pööravate autode numbrid üles kirjutatud ning hiljem otsisime need parklatest üles. Bettoni ühika juurest sõitis hommikul vana peamaja (praeguse tehnikamaja) juurde loengusse 7 autot, ning üks zoomeedikumi juurde. Kohati olid autolugejad isegi pettunud, et nii vähe autosid sai. Iseenesest tegi aga rõõmu, et sõitjad nii palju polnud. Ehk mõned tudengid ka mõistavad, et iga päev sellise vahemaa jaoks bensiini kulutada pole väga säästlik, nii loodusele kui rahakotile.

Kuigi ülikooli autoparklad olid autovabal päeval siiski tavapäraselt autosid täis, tegi meele rõõmsaks Maaülikooli töötajate ja ka ühe vilistlase poolt saadetud nö autovabad lood. Siinkohal avaldamegi EMÜ (rohelise) vilistlase Erkki Lauri loo:

Kui juba autovabalt liigelda, siis eelistan jalgratast. Tartu on piisavalt väike ja kompaktne linn, et jõuda igale poole mõistliku aja ja füüsilise pingutusega. Sel korral oli vaja põhieesmärgina käia töökaitsevahendite poes, lisaeesmärgina sõita rattaga ja hoida silmad lahti, märkamaks kõike ilusat. Mida ma siis tähele panin? Esiteks viisakaid autojuhte, kes võtsid vaevaks minust veidi kaugemalt mööda sõita, sõites rehviga sõidutee telgjoonel, kui keegi vastu tuli või ületada telgjoont, kui kedagi vastu ei tulnud. Teiseks nägin teisi jalgrattureid ja jalakäiaid, kellele sõbralik pilk või isegi väikene naeratus heita, nö distantskontakteeruda.

Kolmandaks valisin Emajõe äärt mööda anne kanali juurde viiva tee, ja nägin usinaid kalamehi, tublisid emasid, kes vankris olevaid lapsi värske õhuga rõõmustasid, parte trikke tegemas. Kui anne kanal nähtavale ilmus, silmasin üht luigepaari. Väntasin nende lähedal oleva kiige juurde ja võtsin seal istet. Luiged olid väga asjalikud - puhastasid ja silusid oma sulestikku. Kiikumispausil sai veel mõeldud, et seal roostiku taga on ju uus jalgrattatee - peaks teinekord ihastesse välja pedaalima. Sel hetkel oli tore lihtsalt vaadata pilvede vahelt säravat päikest, tumedat vett, liiva ja luiki.

(Lisaks võib lugeda autovaba liiklemise lugusid ka Maaülikooli 16.09.10 ja 30.09.10 lehe numbritest)

Roheliste ülikoolide koostöö on Euroopas taaskäivitumas

Juuli algul oli võimalus osaleda Austrias, Grazi linnas kokkusaamisel, kuhu kogunesid nn roheliste ülikoolide esindajad Euroopast, kohtumise eesmärgiks taaskäivitada COPERNICUS Alliance.

COPERNICUS Alliance on 90ndate algul loodud ühendus, mis tõi kokku Euroopa kõrgharidusasutused, kes tundsid muret keskkonnaseisundi pärast ning leidsid, et nende roll olukorra parandamisel peaks olema suurem. Kuigi ühendus kogus üsna kiiresti sadakond liiget, jäi tegevus soiku ning tegelikkuses vajus koostöö varjusurma.
Umbes aasta-kaks tagasi leiti Grazi ülikooli juures aga, et koostöö tuleks uuesti käima lükata ning selleks antud kokkusaamine korraldatigi.

Oluline on ilmselt selgeks teha, et kui eesti keeles räägime rohelistest ülikoolidest, siis inglise keeles kasutatakse peamiselt terminit "sustainable universities" (jätkusuutlikud ülikoolid), ehk siis on rõhutatakse ülikoolide rolli säästva arengu edendamisel. Sisuliselt on meil kõigil üldine eesmärk sama, detailidesse minnes võib näha erinevusi.
On ülikoole, kes keskenduvad oma linnaku ja igapäevase funktsioneerimise keskkonnamõju vähendamisele (nn campus greening), suurem enamus peab kõige olulisemaks aga säästva arengu teemade integreerimist õppekavadesse. Aga erinevusi on siingi: lisaks keskkonnateemadele on osade ülikoolide pearõhk hoopis sotsiaal-küsimustel, vaesuse ja inimõiguste teemadel. Kohtumise aruteluringis jõuti siiski ühisele arvamusele, et nagu säästva arengu kontseptsioonis, peaksid ka ülikoolid võrdselt tähelepanu pöörama kõigile 3 aspektile (keskkond, ühiskond, majandus). Ka peamise väljakutse osas valitses üksmeel: kuidas kõige paremini panustada säästvat arengut toetavasse haridusse.

Kokkusaamise tulemusena sündisid esialgsed Alliance'i töörühmad, kus erinevate ülikoolide esindajad tegevusi alles kujundama hakkavad. Eesti Maaülikool jääb esialgu siin kõrvaltvaataja rolli, kuid kindlasti hoiame end kursis ühenduse edasiminekutega. Ning mida aeg edasi, seda vajalikumaks osutuvad ka sarnaste kogemuste jagamine ning üle-euroopalised koostööprojektid.

Paar fotot kokkusaamiselt: Alliance'i olemuse defineerimine; grupitöö roheluses.

Kas saaksime ise oma biojäätmeid käidelda?

Veeburari keskel küsisime kas ja kuidas oleks EMÜ linnakus käidelda seal tekkivaid biojäätmeid. Sellised olid arvamused:

Mait Kriipsalu, jäätmekäitluse spetsialist:
Orgaanilisi jäätmeid prügilasse ladestada ei tohi, seal tekib neist lagunemisel prügilagaas − metaani ja CO₂ segu. Selle asemel tuleks need kompostida, siis metaani ei teki. Võimalusi on kaks − anda jäätmed kompostimiseks prügifirmale või kompostida ise. EMÜ on oma haljastu- ja pargiprahti läbi aegade ise käidelnud. Haljastupraht veetakse VLI hoone taha suurtesse hunnikutesse. Praegu püütakse kompostimist tõhusamaks muuta. AS Tartu Veevärgiga on jõutud kokkuleppele aunakombaini rentimises, mille abil läbisegatud kompost valmib tunduvalt kiiremini. Haldusteenistusega on arutatud püsiva kompostimisplatsi rajamist Eerikale. Tulevikus hakatakse kindlasti ka toidujäätmeid lahku sortima. EMÜ õppehoonetes pole see aktuaalne, sest toidujääke pole palju. Küll võiks kaaluda toidujäätmete kogumist ühikates: need viiakse õue ning kompostitakse spetsiaalses kinnises õppeotstarbelises kompostireaktoris. Mida see endaga kaasa toob ja kuidas täpselt käima hakkab, peaks selguma kevadel valmivas bakalaureusetöös.

Kalju Koha, haldusdirektor:
Ülikoolilinnakus korraldab jäätmevedu Ragn Sells AS. Toidujäätmete kogumiseks sõlmime vajadusel vastava teenuslepingu ja siis paigaldatakse vajalikud konteinerid (0,14m³ või 0,24m³) hoonete juurde. Loomulikult teenuse lisamine tõstab hoonete haldamisega seotud kulusid. Kui selgub, et ühiselamus tekkivaid toidujäätmeid on ratsionaalne kompostida, tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega. Biolagunevate jäätmete sorteerimisel tuleb jälgida Ragn Sells AS kehtestatud juhendit. Nendesse konteineritesse (ka komposter) ei tohi panna mittelagunevaid jäätmeid(kile, ühekordsed nõud jm), samuti suitsukonisid ja tuhka. Kas ühiselamu tudengid on valmis suuremaks enesedistsipliiniks?


Kersti Laupa, raaamtukogu osakonnajuhataja:
Ühiselamute juures võiks olla ka pakendikonteinerid. Usun, et meie tudeng on keskkonnaasjades keskmisest teadlikum ja kes pole, neile tuleb anda võimalus tõsta teadlikkust. Iga harjumus vajab kujundamist. Tore, et Eerikale plaanitakse kompostimisplatsi. Kui jäätmemajandust teoorias õpetatakse, peab ka praktiseemiskoht olema.


Tarmo Hainsoo, ettevõtluse ja ökonoomika mag II:
EMÜ-l on kindlasti piisav pädevus ise biojäätmeid käidelda, ka õppeotstarbel saaks seda teha. Samas peab arvestama kulusid. Kui läheb liiga kalliks, pole mõtet. Ühikate juurde toidukonteinerite panekus kahtlen - noortel pole aega jäätmeid sortida.

Maaülikooli kütmine taastuvenergiaga?

Sellest aastast alustasime Maaülikooli lehes uut rubriiki, kus igakord küsime eksperdilt ühe konkreetse rohelist ülikooli puudutava küsimuse. Oma kommentaari annavad ka haldusdirektor, üks juhuslik töötaja ja üliõpilane. Hakkame siin avaldama selle sama rubriigi sisu (natuke pikema versioonina, kui mahub ajalehte), selle lisaga, et väljatoodud võimalusi saab kommenteerida ja diskussiooni edasi arendada.

Niisiis, meie esimene küsimus oli:
Kuidas saaks EMÜ hoonete kütmisel kasutada taastuvaid energiaallikaid?
Argo Normak, EMÜ taastuvenergia keskus:EMÜ linnaku hoonete küte on lahendatud kaugkütte baasil, tsentraalse radiaatoritega küttesüsteemiga. Väljaspool linnakut asuvates hoonetes on kasutusel erinevaid lahendusi, lisaks kütteõlile kasutatakse näiteks puitu Polli puuviljade ja marjade tootearenduskeskuses (hakkpuit, oksad, kännud) ja Limnoloogiakeskuses (halupuit).
Arvestades hoonete suurust ja välja ehitatud süsteeme, tuleks tulevikus lisanduvad taastuvatel energiaallikatel töötavad kütteseadmed integreerida olemasolevate torustikega. Lähiajal rakendatavaks lahenduseks on tehnikainstituudi rajatava katelseadmete labori soojusenergia kasutamine hoonete kütmiseks. Märja katselaut võib tulevikus saada energiavarustuse biogaasijaama elektri- ja soojusenergia tootmise katseseadmest, mis toodaks energiat sõnniku ja energiakultuuride kääritamisel saadavast metaanist.Vaadates Tähtvere linnakut tervikuna, on kõige reaalsemaks võimaluseks Tuglase katlamaja uuesti ümberehitamine hakkpuidule. Tehniliste võimalustena räägitakse palju ka maa- ja õhksoojuspumpadest, need sobivad väikeste hoonete kütmiseks ja külmal talvel vajavad lisakütet. Olen kuulnud ka huvitavat alternatiivi, et tulevikus arutada Emajõe soojuse kasutamise võimalusi soojuspumbajaamaga Tähtvere linnaku kütmiseks. See on julge idee, mida tasub uute planeeringute tegemisel ka tõsiselt kaaluda.

Kalju Koha, haldusdirektor:Üliõpilaslinnaku hooned vajavad ühel kargel talvepäeval soojust võimsusega ca 3000 kW, et tagada ruumides soojem keskkond kui õues. Ülikooli teadlased võiks uurida, kas linnakus või selle vahetus läheduses on sellist taastuvat ressurssi võtta, millega genereerida see võimsus. Kui see osutub võimalikuks, siis tuleb meie majandusteadlastel hinnata investeeringute maksumust ja selle tasuvust.
KIK-i toetusega õnnestus uude spordihoonesse panna maasoojuspump võimsusega 45 kW. Rohkemaks maad, kust energiat võtta, ei jätkunud. Selle aasta jaanuari ühe ööpäeva mõõtmise tulemusel vajas spordihoone soojusvõimsust aga 250 kW.
Soojamüüjalt saadud andmete kohaselt toodeti 2009. aastal soojusenergiat (aastabilansi arvestuses) 31 taastuvate ressursside ja 2010.a plaanitakse juba 70% taastuvate ressursside (peamiselt hakkpuit) arvelt toota. See määr sõltub loomulikult ilmast. Soojatootja kinnitas, et nullkraadi juures toodetakse kogu vajalik soojusenergia taastuvate ressurside arvelt. Külmadel talvepäevadel tõuseb soojustarve aga umbes kahekordseks ja see osa energiast kaetakse praegu gaasiga.
Seega ülikool juba kasutab taastuvaid energiaallikaid. Uute tehnoloogiate evitamine nõuab täiendavaid finantse ja kui soovime soojatootjalt veelgi kiiremat üleminekut, peame arvestama vastavate erakorraliste kuludega.
Mõtlemisaineks: detsembris kulutame soojusenergiat 10-15%, jaanuaris ca 20% aastas tarbitud kogusest, kokku tubli kolmandik. Samas on sel ajal meie majad suhteliselt tühjad. Ehk oleks (rohelise) mõtlemisaineks kuidas seda sooja efektiivsemalt kulutada, sest nagunii tuleb hooneid kütta

Külli Kõrgessaar, välissuhete koordinaator:Sooja saamiseks võiks ju võsa ja Alam-Pedja heina kasutada, aga see nõuab vist eraldi katlamaja. Emajõele võiks generaatori ehitada, aga ma ei tea, kas voolu kiirus on piisavalt suur, et energiat toota.

Madis, ettevõtluse ja ergonoomika tudeng:Oma katlamaja, mida köetaks mõne taastuva ressursi abil, pole vist mõtekas ehitada, ega ka tuulegeneraatorit panna. Hüdroenergiat pole. Seega ei jäägi variante. Võib-olla tasuks olemasolevaid seadmeid renoveerida, et energiat kokku hoida?

Milline on teie arvamus?