Mõtteid rohelise majanduse konverentsilt

28.-29. jaanuaril toimus Narvas Eesti Majandusteaduse Seltsi aastakonverents, kus seekord oli fookuses roheline majandus. Minul oli tore võimalus modereerida paneeldiskussiooni just sellel teemal ning uurida mida arvavad asjast Ott Pärna Eesti Arengufondist, Ando Leppiman Eesti Energiast ning Madis Aben Rahandusministeeriumist.

Hetkel paistab roheline majandus siiski veel olevat üsna lapsekingades – pole päris selge, mis muutusi see täpselt kaasa toob, mis muutusi tuleks teha. Ott Pärna tõi välja, et praegu tundub roheline majandus rohkem kaasa toovat kulu kui tulu. Samas võrdles ta seda interneti ja mobiilide tulekuga, mis samuti algul olid kallid tehnoloogiad, kuid hiljem vallutasid kogu ühiskonna.

Probleemi muutuste elluviimisel nägi Madis Aben hoopiski inimloomuses, mis tahab tarbida niipalju kui võimalik ning mille muutmiseks ei pruugi uutest majandusmudelitest piisata. On teada, et kuigi Euroopas tootmine on muutumas efektiivsemaks ja rohelisemaks, nullib sealt tulevad kasud pidevalt kasvav tarbimine. Ühe lahendusena pakkus Madis Aben välja progresseeruva tarbimise maksustamist ehk teatud tarbimistaseme ületamisel lisatasude sisseseadmist.

Eesti kontekstis toodi välja, et suurt rolli mängib eeskuju. Rohelistumine on tihti nö kogu riigi lugu, millesse panustatakse kõrgema juhtimise tasandil. Ott Pärna arvas, et Eesti võiks ju olla esimene riik maailmas, kus valitsusasutustel on keskkonnasertifikaadid.

Kuidas sobituvad siia pilti teadlased ja ülikoolid? Kuna roheline majandus on niivõrd uus valdkond, on kindlasti vajalikud taustauuringud, aga ka võimalike uute ärimudelite arendamine ning testimine. Et roheline majandus tähendab ka aina enam keskkonna- ja majandusteaduste kokkupuudet, tuleks interdistsiplinaarsust arendada ka ülikoolide õppetöös.

Igatahes on igati tore näha, et just Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi poolt selline teema sai üles tõstetud, mis loodetavasti veel hulgaliselt arutelemist leiab.

Konverentsist tegi ülevaate ka Bioneer, mida saab lugeda siit.

Teema rahvusvahelist olulisust tõestab ka hiljutine ÜRO peasekretär Ban Ki-mooni avaldus Maailma Majandusfoorumi aastakoosolekul, mida saab lugeda siit.

Pudelikogumise aktsioonist

Kuna paljud üliõpilased on lastud puhkama,
siis on see mõjutanud ka pudelite tekkekogust.
Kindlasti ka külm ilm, mis pigem meelitab ostma teed ja kohvi.

Kohviku juures olevasse kasti on paari nädala jooksul natuke lisa tulnud,
kuid fuajees olev kast ei taha täituda.

Loodetavasti uuel aastal saame ka õige soovitud kasti,
mis paistab rohkem silma.

Loodusest, haridusest ja säästmisest

Meie "Mis on arengu mõte?"-sarja teine seminar 14.detsembril on nüüdseks kenasti peetud. Kohal oli taas ligikaudu 30 inimest ning teetassi kõrval oli mõnus mõtteid mõlgutada ja juttu puhuda.

Esimeseks ettekandjaks oli Maaülikooli ökoloogia teadur Marek Sammul, kes rääkis ökosüsteemidest, ning inimesest ja majanduskasvust selles kõiges. Ta tõi välja, et enamasti mõeldakse ökosüsteemidest vaid mingi koosluse tasandil, tegelikult moodustab aga inimene ise juba ühe ökosüsteemi. Samuti oli jutuks tõsiasi, et kui kõik majadusharud tuginevad loodusressurssidele, mis on piiratud, siis ei saa ka majanduskasv olla piiramatu. Näha tuleks rohkem looduse seotust inimese endaga, sest oleme ikkagi osa sellest, mitte eraldiseisvad tarbijad.

(Marek Sammul seletamas looduse seost majandusega)

Teine kõneleja Jüri-Ott Salm Eestimaa Looduse Fondist keskendus ühele konkreetsele ökosüsteemi tüübile - soodele. Lisaks Eesti inimtegevuse ja soodes toimuva seoste selgitamisele, tõi ta näiteks Indoneesia. Sealne soode kuivandamine on toonud drastilisi muutusi kohalike elanike elukorraldusse. Kuivendataud sooaladest on saanud palmiõli kasvandused, millest muulgas ka Eestis toodetakse küünlaid. See tõi väga konkreetselt välja kuidas globaalses pildis me kõik seotud oleme.

Suurem osa seminarist oli seekord arutelu jaoks. Moderaator Peep Mardiste tõstatatud küsimustest tekkis arutelu inimeste ahnuse vs tarkuse üle ehk kas tehnoloogia areng suudab sammu käia loodusthävitava tarbijakultuuriga. Jüri-Ott Salm ütles end aina enam regulatsioonidesse uskuvat. Juttu tuli hariduse rollist, mis küll kiiresti tulemusi ei anna, kuid millesse tuleb tõsisemalt panustada. Oma osa on naiste haridusel, mis arengumaades on siiani kõige parem meetod rahvastikukasvu pidurdamiseks. (Rohkem infot selle kohta võib pakkuda projekt The Girl Effect).
Publiku algatusel käsitleti küsimust, millest tuleneb, et eestlastel on üldised head loodusteaduslikud teadmised, kuid käitumises need ei väljendu. Vastuseks leidsid ettekandjad, et haridus peaks olema elulisem, sh ka kõrgharidus. Ülikool peaks toimima kui labor, ning mitte keskenduma vaid teooriale.
Semiari lõppu jäi ressursside jätkumise teema, kus toodi välja, et ajaloos on eestlased alati päästnud maal olevad talud, kellel on piisavalt tagavarasid olnud, et ülejäänud hädast välja aidata.

Selleks aastaks on seminarid siis läbi, aga lähevad edasi veebruarist 2011. Uuenevat infot saab alati vaadata siit.

Alustasime küsimusega "Mis on arengu mõte?"

7. detsembril toimus Maaülikooli peahoones esimene seminar sarjast "Mis on arengu mõte?".
EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ning keskkonnakaitse üliõpilaste seltsi eestvedamisel oleme võtnud ette vaadelda arengut erinevate nurkade alt, et jõuda lähemale arusaamale, milline peaks areng olema, sest rahuldaks kõikide vajadusi ning oleks jätkusuutlik. Loodame, et aprilliks, kui sari lõpule saab, oskame sellele küsimusele ka paremini vastata.

Esimeseks kõnelejaks oli TTÜ'st külla tulnud biotehnoloogia professor Raivo Vilu, kes kohe alguses tõi välja probleemide alguse: elame piiratud ressurssidega maailmas, ning need ressursid on jaotunud ebavõrdselt. Saime ka teada, et tegelikult on iga inimese päevane norm 2 liitrit bensiini päevas. Loodusteadlasena rääkis prof Vilu ka sellest kuivõrd täpselt on paigas Maal valitsevad tingimused (eelkõige temperatuur ja sademed), mis teevad elu siin võimalikuks. Kuid lõppkokkuvõttes om säästev areng siiski vaid inimkonna probleem ning võimalik, et meie eesmärk ongi praegune koduplaneet võimalikult kiiresti läbi põletada.

Teine esineja Külli Keerus TÜ eetikakeskusest läheneski küsimusele inimese, mitte enam planeedi vaatepunktist. Tõstatus küsimus, et säästva arengu eesmärgiks on küll kestev heaolu, kuid mis on heaolu? Me küll teame, mis on meile tervislik ning bioloogiliselt hea, kuid sellegipoolest ei eelistata alati sellist tegevust (nt suitsetamine, rämpstoit). Meie vajadused ja eelistused ei kipu tihti kattuma. Arutlusel oli ka looduse iseväärtus ning kas see võib inimese heaolu üles kaaluda. Ühe viimase mõttena tõi Külli välja kuidas inimesed mõtlevad järjest lühemas perspektiivis ning mis mõju on sellel arengu käsitlemisele.

Pärast teepausi vaatasime lühikese TED video ühe naise säästva käitumise käsitlusesest majaehtiuse näitel. Seminari lõppu jäänud arutelul tõstatus mitmeid ekstentsiaalseid küsimusi: milline areng peaks olema? Kas peaksime seda kiirendama või hoopis aeglustama? Kas inimesed liigina ongi nii rumalad, et Maale tervikuna oleks kasulikum, kui me võimalikult kiiresti kaoksime? Milline on siiski suhe inimese ja looduse vahel?

Arutelu oli veel täies hoos, kui saabus juba aeg otsad kokku tõmmata. Õnneks saab juba järgmisel teisipäeval (14.dets) teemat jätkata, sest käsitlusele tulebki looduse seos arenguga. Ikka samas kohas ja samal ajal (EMÜ peahoone ruum 104, kell 18.15). Rohkem infot saab siit.

Taarapakendite kogumine kogub hoogu

Juba üle nädala aja on kogumiskastid üleval olnud.
Selle aja jooksul on kogunenud rahaliselt umbes 15-20 krooni.
Enamus pudeleid on kogunenud kohviku juurde asuvasse kasti kui fuajees olevasse.

Kui ükspäev saab ülesse õige kast (suurem ja läbipaistev), siis mõistlikum on see panna ainult kohviku juurde.

Algas pakendikogumise eksperiment!

Sellest nädalast on Metsamajja ilmunud kaks valget, piltidega kaunistatud pappkasti, üks fuajesse, teine kohviku juurde. Millega on tegu?
Roheline ülikool koos Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsiga on ette võtnud teha läbi väike eksperiment. Kuna meie ülikooli territooriumil puuduvad pandipakendi kogumiskohad, olemegi selleks loonud ajutuse võimaluse.
Tahame teada:
Kui palju raha sisuliselt Metsamajas ära visatakse?
Kui palju tekib Metsamajas pakendijäätmeid, mille saaks suunata taaskasutusse?

Meie tähtajaks on 31.mai 2011.
Esimene vahekokkuvõte tuleb selle nädala lõpus, ning aeg-ajalt ka hiljem. Anname jõudumööda teada kui palju pakendeid ja raha juba kogunud oleme.

Mida rahaga teeme?
Et raha on kogutud ühiselt ülikooli töötajate ja tudengite poolt, läheb see ka ühisesse kasutusse. Plaan on osta raamatukogule mõni tore raamat, mida siis kõik kasutada saavad.

Jääge uusi uudiseid ootama!


Metsamaja uued pakendikonteinerid

Toidust, filmist ja jätkusuutlikkusest

Roheline ülikool on viimasel ajal toiduteema natuke kätte võtnud. Kõigepealt sai Maaülikooli lehes arutatud peamaja kohviku menüü paremaks muutmise üle. Üks tervitatav tulemus on ka näha - nüüdsest saab kohvikust osta nii meie oma Polli õunu kui muid puuvilju!

20. oktoobril korraldasime taaskord avaliku rohelise filmiõhtu - "Meie toidame maailma", millele eelnes ka eestimaiste mahetoodete degusteerimine. Ligi sadakond huvilist sai mekkida müsli-šokolaadi, vaarikakrõpse, juustu, porgandit, toskaana ürtidega dipikastest ja palju muud. Filmis võis näha aga hoopis vastupidiseid asju - toidu transportimist ühest maailma nurgast teise ja masstootmist, kus kvaliteet ja maitse on kõige vähemtähtsad. Kui vähe me tegelikult teame millistes tingimustes kasvavad meie tomatid ning milline on selle mõju kohalikule keskkonnale. Kuidas maailma toidutööstus on kujunenud nii, et samal ajal, kui kuskil toimub raiskamine ja kuskil valitseb nälg.
Film tõstatas küsimuse, mida sellise ebavõrdse olukorraga teha ning jättis vastamise vaatajale.

Nii filmile järgnenud arutelus koos Are Selge (EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi õppedirektor) ja Sirli Pehmega (EMÜ Mahekeskuse juhataja) tõstatigi küsimusi küll tarbijate, küll valitsuste rollist. Ning leiti, et oma osa on kõigil. Ka ülikoolidel, kelle ülesanne on töötada välja uusi tehnoloogiad ja luua teadmisi, mis rohkem arvestaks kogu tootmisprotsessiga kaasnevaid mõjusid ning püüaks neid leevendada. Ning oleks sellega ühiskonnas eeskujuks ja suunajaks.

Igalühel pole teha aga muud, kui mõelda oma tarbimisotsuste üle. Kas teie näiteks teadsite, et juba mõnda aega tegutseb Tartus toidu kogukond, kes suhtleb lähipiirkondade väiketalunikega ning tellib osa oma toitu neilt?