Autovaba päev Maaülikooli moodi

Keskkonnasäästlikumad ja tervislikumad liikumisviisid on olnud üks neid valdkondi, mida rohelise ülikooli alt oleme püüdnud edendada. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber ka autovabast päevast, mida juba mitmeid aastaid Euroopa eeskujul tähistatakse kogu maailmas 22. septembril.

Peamiseks eesmärgiks oli lihtsalt tähelepanu pööramine päeva olemasolule. Tudengitest vabatahtlikega nii teinud kirevad teavitusplakatid. Teine eesmärk oli saada parem ülevaade Maaülikooli liikluskultuurist.

(Pildil zoomeedikumi rattaparkla)

Kõigepealt käisin autovabale päevale eelnenud nädalal ja päeval läbi kõik Maaülikooli linnaku parklad ja vaatasin mida seal leidus. Kuigi nii mõnigi jalgrattaparkla oli rattaid pidevalt täis, siis autode ülekaal on loomulikult ilmselge. Ei olnud see kahjuks teisiti ka autovabal päeval. Kuid samas oli taas võimalus avastada uusi asju meie linnakus - nägin esimest korda kahte kitse söömas rohtu zoomeedikumi taga.

Eksperimendi korras kogunesime autovaba päeva hommikul 7.50 vabatahtlikega meie ühiselamute juurde, et üles lugeda kui paljud tudengid sõidavad autoga sealt loengusse. Poole tunni jooksul said kõik linnaku poole pööravate autode numbrid üles kirjutatud ning hiljem otsisime need parklatest üles. Bettoni ühika juurest sõitis hommikul vana peamaja (praeguse tehnikamaja) juurde loengusse 7 autot, ning üks zoomeedikumi juurde. Kohati olid autolugejad isegi pettunud, et nii vähe autosid sai. Iseenesest tegi aga rõõmu, et sõitjad nii palju polnud. Ehk mõned tudengid ka mõistavad, et iga päev sellise vahemaa jaoks bensiini kulutada pole väga säästlik, nii loodusele kui rahakotile.

Kuigi ülikooli autoparklad olid autovabal päeval siiski tavapäraselt autosid täis, tegi meele rõõmsaks Maaülikooli töötajate ja ka ühe vilistlase poolt saadetud nö autovabad lood. Siinkohal avaldamegi EMÜ (rohelise) vilistlase Erkki Lauri loo:

Kui juba autovabalt liigelda, siis eelistan jalgratast. Tartu on piisavalt väike ja kompaktne linn, et jõuda igale poole mõistliku aja ja füüsilise pingutusega. Sel korral oli vaja põhieesmärgina käia töökaitsevahendite poes, lisaeesmärgina sõita rattaga ja hoida silmad lahti, märkamaks kõike ilusat. Mida ma siis tähele panin? Esiteks viisakaid autojuhte, kes võtsid vaevaks minust veidi kaugemalt mööda sõita, sõites rehviga sõidutee telgjoonel, kui keegi vastu tuli või ületada telgjoont, kui kedagi vastu ei tulnud. Teiseks nägin teisi jalgrattureid ja jalakäiaid, kellele sõbralik pilk või isegi väikene naeratus heita, nö distantskontakteeruda.

Kolmandaks valisin Emajõe äärt mööda anne kanali juurde viiva tee, ja nägin usinaid kalamehi, tublisid emasid, kes vankris olevaid lapsi värske õhuga rõõmustasid, parte trikke tegemas. Kui anne kanal nähtavale ilmus, silmasin üht luigepaari. Väntasin nende lähedal oleva kiige juurde ja võtsin seal istet. Luiged olid väga asjalikud - puhastasid ja silusid oma sulestikku. Kiikumispausil sai veel mõeldud, et seal roostiku taga on ju uus jalgrattatee - peaks teinekord ihastesse välja pedaalima. Sel hetkel oli tore lihtsalt vaadata pilvede vahelt säravat päikest, tumedat vett, liiva ja luiki.

(Lisaks võib lugeda autovaba liiklemise lugusid ka Maaülikooli 16.09.10 ja 30.09.10 lehe numbritest)